Suurõ sõa viimäne päiv Berliinin. Säksa vanaherrä lösütäs diivani pääl ja lugõ lehte, ku äkki (säksa keeli plötzlich) om Vinne tank üten sainaga tarõn! Tankist tege luugi vallalõ ja küüsüs vanaherrä käest: «Kost ma Wilhelm strassõlõ päse?»
«Käänä no tast kummipuu mant kurrakätt! Jõnks edesi olõdõ Kaiserdammõni pääl. Tuu om pikk strassõ, puul kilumeetrit sõitu, sis käänät häädkätt ja tsipa ao peräst jälkina samatõ. Jõnksukõnõ kurrakätt ja joba Wilhelm strassõ paistuski!»
«Saiõ arru,» ütel’ tankist, tennäs’ ja kaksas’ minekit.
«Muidu üldäs, et naa vindläse ommava vägistäjä ja terroristi. A timä küüsse ontligult tiid Wilhelm-strassõ manu ja viil tennäs’ minnu… Vindläisi om kah egätsugumaidsi,» tekse vanaherrä rehnungi.
Tank vei taasperilde sõitõn tarõl tõsõ saina kah maha. Kas tuust hallõ ei olõki?
«Suurõn sõan juhtus kõgõsugumast. Ja tarõ… läts’ki viimäte valgõmbas,» arvas’ vanaherrä.
