Raudsepä Kusta (1882–1935).
Vanaesäst om perrä jäänü väiko vihk, kon kirän mõnõ värsiria. Tuu om löütü tagatarõ lavvasuhvlist tähtside papridõ vaihõlt. Üts luulõtus, miä vihun kirän, nakkas pääle säändside sõnnuga:
Keretü
Ma olõ üts perätü
va paganõma raba:
mu nimi sai Keretü,
Mustjõgi mu saba…
Luulõtuisi oll’ vihun viil. Egas tuulaol noid kiäki trükki es anna. Ku inemine är kuuli, hoiti noid paprit piibli vahel edesi ja latsõ vai latsõlatsõ kirotiva luulõritu esiki ümbre. Mõista es kiäki üteldä, olliva nuu säändse, et võisi ka koskilõ aolehte anda. Ummõtõ andva nuu mullõ tsipakõsõ aimu mu vanaesä elopäivist.
Raudsepä Vambola
