
Lõuna-Eestist ja Vanalt Võromaalt om vällä tuudu hulga matkaratu. Siin kandin om vast rohkõmbki esieräliidsi paiku ku põh’a puul, a pall’o paiga olõ-õi inemisile viil väega tutva. Mõnõ paiga kottalõ löüd egält puult hulga teedüst, näütüses Taivaskoda, Verijärve matkarada, Meenikunnu, Luhasuu ja Paganamaa opirada, a hulga om ka noid paiku, midä inemise saava esi avastama minnä, olla tuu man kõgõ edimädse ja esi tuust raamatuhe mano kirota.
Raamatust löüd viil nõvvuandit, kuis pruuki erinevit kaardirakõnduisi, kultuurimälestiisi registrit, kost midä hääd süvvä saa ja midä tetä näütüses sõs, ku trehvät matkal erämaa pääle.
Sääne paprõ pääle trükit reisijuht om hää, ku tahat minnä sääntsehe paika, kohe interneti abiga internetipuudusõ peräst peräle ei jõvva, ja mi kandin om säändsit paiku pall’o. Kimmähe võis egäüts timahavatsõl suvõl kävvü är mõnõn kodolähküdsen paigan, kohe viil kunagi saanu ei olõ.
Saarõ Hipp
