Joulu omma tulõkil, aga mitte ei taha enämb üldä, et tõistmuudu ku muidu, selle et tuu Mulgimaa mehe Visnapuu Henriku salmirida om viimätsel aol jo iiba ärä tarvitõt, ennegi räbäli järgi.
Murõt muiduki om, ja ku õkva ei paistu, sis olõmi mi virga taad henele lainus ka võtma. Medägi tetä ei olõ, pall’u pümmed ja külmä aigu om meid sääntses tennü. Ku ei saa vääga kerge rõivaga ümbre joosta, puu otsast süük suuhvõ ei sata ja ütest tüküst om vaia huult kanda, et tarõ lämmi püüsüs, sis harinõt alasi ette murõtama. No ja taa tõbi muiduki viil kah…
Tuud mi siski tiiä, et ku tõsõlõ uma hingehädä ärä kõnõlat ja tõnõ murõta avitas ja naabrinaasõ manu uudist ümbre kõnõlama ei joosõ, sis saa keremb külh. Ja keremb saa hennelgi, ku tõist murõtajat hää sõna vaid teoga avita saat.
Mullõ miildu vääga, medä üts peretohtri edimätse advendiküündle palamapandmisõl pühäpääväl Tartu raekoja platsin kõnõl’. Tä soovit’ kõigil hääd miilt hoita, ku vähägi saa, kodu ärä kaunista ja pruuvi ennegi tuu pääle mõtõlda, mea häste om. Ja ku ommagi seokõrd pühä sääntse tasatsõmba, et ummi inemiisiga uman kotun, sis olkõ päälegi. Om ammu teedä, et kiä iiba murõtas, tuu löüdva haigusõ kah parembadõ üles. Aga nuile, kiä ütsindä kotun vai hoobis umast kotust ärä, soovit’ tä kõlista vai ka postiga tavaliisi kirju saata. Timä tekev jo ammu ummi vannu sugulaisi ja tutvõidõga nii.
Õks vääga pall’u om meil inemiisi, kiä ütsindä eläse vai hooldõkodun omma. Tuu, et sääntsen paigan, konh külh tõsõ inemise ümbreringi, või mõnõl tõnõkõrd olla hullõmb ellä ku uman hõelan ja külmävõitu tarõn, om muiduki umaette jutt, aga ku no om sääne aig, et küllä minegiga võit tõsõlõ tõvõ viiä, ku ka esi terve olõt, sis peat pää tüüle pandma ja märgutama, meda tetä saat. Kõik ei olõ ka põra telehvoniinemise. Tuu tähendäs, et aparaat või olla, aga inemine kas ei taha niimuudu kõnõlda, kuuld halvastõ vai ei kuulõ sukugi. Amõtnigul om muiduki hää raadion nõu anda, et hooldõkodu rahvast võiva hooldaja telefoniga ümbre kävvü avita, aga mitu hädälist meil sääntsein paigun om üte tüütäjä passi… Aga sääne hää asi nigu postkast om viil olõman. Ja pakikõsõ saat pühis jo aigsõmbadõ saata kodu vai hooldõkodu, vai inemisele kodu trepi pääle viiä ja sis telefoniga teedä anda, et tõnõ kaema minnä tiid.
Ma vaheda üte hää sugulasõga jo ammust aost paprõkirju, netti tä ei tarvida. Alasi om mõlõmbõil hää kirja saia, nisama hää om umist asjust tõsõlõ kiruta. Tä pallõl’ ildaaigu, et ma os saatunu taalõ mõnõ joulusalmi, medä jouluvanalõ lugõda. Et vast õks saava latsõ kokku tulla vai tulõ naist mõnigi timä manu jouluõdagus. Nooril omma alasi salmi telehvonin, aga taal ei tulõ medägi pähä, ku vaia paki iist lukõ. Sai õkva hää miil ja hingel keremb, et tõnõ ka pühi pääle mõtlõs ja ei hädäldä sis, ku viil hätä ei olõ.
Nõlvaku Kaie
