2020. aastaga Uma Lehe jutuvõistlusõ võidujutt
Sükäv Vinne aig. Stalini kuldsõt päivä taivan inämb es paistu, aga vabadusõ tuulõkõist kah viil koskilt puult es puhu. Mu tüükotus oll’ pääkalakasvataja Kuldrõ koloosin.
Ilusal hainakuu pääväl istõ ma kalatiigi perve pääl, mu hoolõalutsõ leivä tiigin lupsu, aga mul oll’ murõ. Joba kolm päivä valut’ määneki asi kõtun. Lätsi Antsladõ jaoskunnatohtri manu.
Tuukõrd oll’ Antslan viil rönken. Rönkenitädi kai mu kõtu läbi ja ütel’: «Tan ei olõ kõik kõrran, su kõtunäärme pääl om hanimuna-suurunõ muhk.»
Joonist’ paprõ pääle mu kõtunäärme ja tuu muhu sinnä keskele. Kirut’ seletüse ja mõõdu manu.
Jaoskunnatohtri kai tuud maalingut ja löüdse kah, et asi om halvastõ. «Tartun om vahtsõnõ asi – ultrahelü-aparaat. Panõ su sinnä järekõrda. Nä uurva perrä, mis sääl kõtunäärme pääl om, ja tiidvä, mis edesi saa,» oll’ jaoskunnatohtri otsus.
Järekõrda sai ma ütsä kuu peräst, järgmädse aasta lehekuu keskpaiku. Õnnõs mu hää sõbõr, jahimiis Kaika küläst, kellele ma umma hätä kaipsi, ütel’: «Mi külän om kuulsa imeravitsõja Kaika Lainõ. Ma või su timä manu sokutõdõ.»
Mõnõ pääva peräst ma joba saisõgi Kaika Lainõ tarõn järekõrran. Inne minnu oll’ imä pojakõsõgõ. Pojal käe värisivõ ja ärjuudu nägu ripõnd’ kaala otsan. Imä pallõl’ Lainõt, et tä pästnü poja hullu tõvõ käest, andsõ Lainõlõ pudõli valgõt viina. Lainõ lugõsi pudõlilõ ja pojakõsõlõ sõna pääle, andsõ pudõli poja kätte ja ütel’: «Mine sinnä mõtsa, kaiva ummi kässigõ mulk ja mata putõl maha.»
Mu sällä takan saisi kats vanõmbõt miist. Kuulsõ, ku üts tsosist’ tõsõlõ: «Mine kae perrä, kohe tä putli matt, hääd kraami saa-i raisku laskõ.»
Ma sai Lainõ manu. Andsõ paprõ pääl kõtunäärme-maalingu Lainõ kätte. Tä lugõsi seletüskirä läbi ja ütel’: «Pahaloomutsidõ kasvajatõ üle mu võim ei käü, tan tulõ väitsegõ man käüvü, aga valu või ma sul är võtta.»
Vei mu umma kabinetti, segäsi rohtõst salvi, lugõsi sõna salvilõ pääle ja opas’: «Määri salvigõ haigõ kotus kokku kesküüsä täüskuu aigu, lasõ kuul säitse minutit pääle paista. Tii nii kolm päivä. Salvi perrä jättä ja kellelegi tõsõlõ anda ei tohe.»
Kolmõ pääva peräst oll’ valu kaonu, a mis tuu muhk tege, pidi ma tiidä saama nüüd joba katsa kuu peräst.
Pääle jaanipäivä tull’ kalakasvatustõ kalalõ üts Tartu miis. Istsõmi kalatiigi perve pääl. Kala võtsõvõ õngõ ja kõik oll’ häste. Kalamiis küsse, kuis mul muidu käbära käävä ja kuis pere eläs.
«Sitastõ, ostsõ altleti kasti konjakit peiede jaos.»
«Kas mõni umanõ om är lännü?» küsse kalamiis.
«Kahjus olõ ma esi tuu ärminejä.»
«No nüüd ma küll millestki arru ei saa,» oll’ kalamiis nõutu.
Sis ma ladusi ütspulki kõik uma hädä tälle ette.
«Lähät ja tuut uma paprõ mullõ kaia. Ma olõ doktor Kokk, Tartu kliinikumi kirurgiaosakunna ülemb, ja tuu ultrahelü-aparaat om mi uma.»
Paprõ läbi uuritu, ütel’ doktor Kokk: «Hummõn hummuku kell katõsõ olõt mu kabineti ussõ takan nigu viis kopkast.»
Täpselt kell katõsõ saisõ ma doktor Koka kabineti ussõ takan. Kokk tull’ vällä, võtsõ mu käe kõrvalõ ja vei kõrvalkabinetti. Sääl istõvõ kolm blondiini daami lavva takan ja jõiva hummukukohvi, kõigil näo naarul ja silmä helkämän. Andsõ paprõ vanõmbõ daami kätte. Tuu lugõsi seletüskirä läbi ja läts’ näost väega tõsitsõs.
Pall’a üläkeregõ panti minnu ekraanigõ aparaadi kõrvalõ koiku pääle sirulõ. Kõtt määriti kaalast munnõni möksigõ kokku. Vanõmb daam nakas’ rulligõ müüdä kõttu sõitma. Kõik kõtunuka rulliti kats kõrda läbi.
Lõpus pühiti kõtt möksist kuivas ja panti lavva taadõ istma, kohvikruus ette.
«No nii,» naas’ vanõmb daam seletõmõ. «Mi uursõmi su kõtu kats kõrd läbi ja tuud hanimuna-suurust muhku mi koskilt es lövvä. Su kõtunääre om sille nigu lutsukivi ja mass om karsklasõ uma.»
Mul käve karvanõ tulinõ jutt läbi kere ja ma olõs daamõ kõvastõ kallistõnu.
«Aa-aa mi kandin Kaika külän om imeravitsõja Kaika Lainõ. Tä võtsõ mul valu är ja ütel’, et pahaloomutsidõ kasvajatõ üle tä võim ei käü. Äkki tä kaot’ muhu kõtunäärme päält ka är?» kokuti ma rõõmust.
«Vaivalt, naa vana rönkeniaparaadi omma innegi mäkrä mängnü,» ütel’ vanõmb daam. «Aga Kaika Lainõt mi tiiämi. Lainõ om väegõ tark, ausa ja õkvaütlejä. Vahepääl krutskinõ kah. Ütskõrd oll’ Lainõ manu tulnu naistõrahvas ja kaivanu, et sälä pääl om kotus, mis väega süüdäs. Lainõ ütelnü, et mine kodu, võta vana luvvavars ja kõhvitsõ tuda kotust.»
Täämbädse pääväni arva ma, et ku periselt mul kõtunäärme pääl tuu muhk oll’, sis Lainõ oll’ tuu, kes muhu är kaot’.
Prisko Mart
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
