Kõik mi otsimi tõisiga ligihüst. Tuu teküs hariligult peräst ütsindäolõmist. Ku olõt olnu ütsindä, läät otsma inemist, kedä armastat, kes sullõ väega miildüs. Võtat ümbre kaala kinni ja tunnõt lähküst.

Inemise jaos om kõgõ suurõmb karistus tuu, ku tedä peetäs kinni ja pandas ütsikkongi istma. Sis lätt tä pääst ullis.

Nii nigu inemise, otsva ligihüst ka eläjä. Meil omma koton papagoi. Olõ tähele pandnu, et ku ma esi vai kiäki pereliigõ tulõ, sis papagoi nakkas laulma ja säütsmä. Ja ku ma lää timä mano, sis tä sääd hindäl sulgi-tsiibu, vilistäs mullõ ja om väega rõõmsa, et olõ koton. Ütskõrd unõti üte lindistüsmassina sisse ja peräst kulssi: ku inemiisi lähkül es olõ, es tii papagoi piuksugi. Muido laulva kõik aig.

Suvõl kai ma mitu kõrda, kuis rästäpääsläse pessä tegevä. Vanõmba tulli uma savinokatävvega ja ku tuu oll’ paika pantu, käve tükk aigu kõva laul. Ütstõõsõst tundva rõõmu ka kurõ: nä ei laula, a ku üts kaasadõst tulõ, käü pesän kõva nokaplakin.

Mi perre suur sõbõr pini Maximus uut kah väega ligihüst. Ku ma kotost är lää, sis kae noid pini silmi: tä käänd pää är ja ei kae poolõgi. A tä tiid inämb-vähämb är, mis kell ma tagasi tulõ ja tollõs aos om väreti pääl vastan. Istus jala pääle ja ei nõsõ inne, ku tälle om pai tettü.

Vai kass: muido maka sohva pääl, a ku ma kõrras maha istu vai tarõn kõnni, tulõ ja nühk mu vasta ja tege kurru-nurru-hellü. Ja meil mõlõmbal om väega hää miil.

Latsõpõlvõst om mul meelen, ku rõõmsas lätsi lehmä, lamba, tsia ja kana, ku ma näide mano lauta lätsi.

Ja inemine, kah üts kar’aelläi, ots periselt kõik aig ligihüst. Ütsindä om kül hää olla, a iks otsimi seltskunda. Noid, kes sutva aastit ütsindä olla, om maailman väega veidü, võiolla Tiibetin mõni munk.

Otsimi tuud, kes aig-aolt meile pai tiis vai lihtsäle kõrval istus. Tä ei piäki midägi kõnõlõma, või olla lihtsäle kõrval ja kaia sullõ vesitside silmiga otsa.

Pindmaa Aigar

Ettevõtja Pindmaa Aigar märgotas tan ilmaasju pääle tsipa tõsõ nuka alt, ku hariligult kaema harinu oltas.