Taa lugu om TÜRKSONI SINAIDAST, kedä sugulasõ ja tutva kutsva iks Siina nimega. Umma 80 aasta juubõlit pidi tä joba 30. rehekuul 2017, a ütles täämbägi: «Rõõm om noorõlt ellä, üldäs – vanas jäiä hull. Är usku sedä – ku sa olõ-i ull…» Siinal om aastidõga hulga nii võro- ku eestikiilsit laulõ tettü ja pia õgalõ umalõ küsümisele saie vastusõ tä hindä luulõrito abiga. Räpinä kandi kultuurielost võtt Siina häämeelega ossa. Mõnõlõ tä laululõ om ka viis tettü ja tuud om mitmõl puul ette kantu.
Mis tege meele rõõmsas vanõmbah iäh, ku latsõ omma joba uma elo pääl ja aigu rohkõmb?
Vanana ei taha tunda ega hinnäst maaha kanda. Vaia ütte kas vai saast, kes mu tandsusaali viis, kinkaga tandsu vihu sis. Vai lootsikuga Peipsi pääl livvõlda kah tahas sääl. Ja viil: ma ei olõ kül lauluimä, luulõtaja ammuki. A ku miä päähä tulõ, paprõ pääle panõgi…
A midä täämbädsest koroona-aost arvat? Vanõmbil inemiisil ei lubata jo inämb väläh kävvü?
Karoona, karoona, karoona! Sa katkuna tullit hinnäst tuuma. Nüüt laiutat terveh maailmah, vast kiäki ei jää sinost ilma. Ma maskilda kohki ei hulgi, suurõ rahva sisse ei vii minno tuulgi.
Mitmõ laulu kõnõlõsõ Su latsõpõlvõst. Kõnõlõ veidü uma noorõ põlvõ elost.
Sündü ma vanal Eesti aol, sõtagi näi väikona, uma kodo sõah häädü, elo alost’ piksenä. Kuuli oll’ jo vaia minnä, rõivalda es saa jo sinnä. Läbi suvõ, latsõkõnõ, võõra man sis or’assi, lehmäkar’ah käve mina, ohtjit põllult kor’assi.
Kar’ah käve 1945. aastagal Lepäsaarõh Kohvi taloh ja kiroti tuust pikembä luulõtusõ «Kar’alatsõ orjus». Joba aastaga peräst lätsi Hanikasõ kuuli, koh käve aastil 1946–1953. Kuuli oll’ kotost neli kilomeetrit.
Pakumi Uma Lehe lugõjalõ lukõ mõnõ salmi Su laulust «Umast elost».
Umalt põllult sai viil villä, koni valitsus tull’ vahtsõnõ. Varandus ja maa, kõik eläjä pääle üte lehmä, lamba, kõik kolhoosi pidi andma.
Tull’ kolhoosikõrd sis maalõ. Alost’ nälg – ei miskit muud. Normipäivi tetä tulle kolhoosipõllul egä päiv. Aasta lõpuh koti põh’ast egäüts sis terri sai.
Kuuli lätsi, pastla jalah, suurõh lumõh sumadõh. Aga kuul sai siski läbi, pastla jalah – olõ-s häbü, kõik jo olli pastõldõh.
Tunnõ Sinno joba tuust aost, ku peit pernaasõpõlvõ ja kasvatit umma viit last Orava lähkoh Madiküläh.
Mul üle viiekümne (aasta) elätüs sai siin. Siin sündü latsõ ilma, sai kodo luudus kah. Siist latsõ lännü ilma, esi jäi sis ütsindä.
Üts poig om joba mullah ja kaasagi om sääl. Mu elo olõ-s kullast, rõõm murrõga iks poolõ pääl.
Mi külä oll’ ütsmiilne viiskümmend tagasi. Oll’ tüüd ja kõigil leibä, mi rõõmõ jagasi.
A 2013. aasta piimäkuuh lätsi kodotalost Räpinähe kortõrihe elämä. Ja miilde tulõ hindä tettü laulusalm: oll’ minemise valu, tüüst vabast saanu rõõm.
Huulmalda keerolidsõst aost oodami kõik iks keväjät. Määndse plaani Sul keväjäs omma?
Ku sinine om taivas ja rohilinõ maa, ei sis tarõh taha inämp videldä. Olõt sa sis vanõmb vai sis peris nuur, mullaga sa piät olõma sõbõr suur (luulõtõt keväjä umah aiamajah).
Reimanni Nele
Türksoni Siina uma perrepilte täüs saina man. Rahmani Jani pilt
Ütsindüs
(Või laulda viisil «Hallis sõdurisinelis».)
Ütsindä olõ murrõh, ütsindä ommõ halv.
Ütsindä mina tunnõ, nigu olõs maa all.
Kas sa hõl’osi taivah, korgidõ pilvi pääl?
Võtasi ma sis vaivas tuvva är sinno säält.
Sis meid köüdäsi nööri, mis küll katski ei lää.
Laulasi inglikoori, et meil olla om hää.
Ma sis olõs su kõrval, annas esiki suud.
Mi jo mõlõmba halli, sa ei tahaski muud.
Kos sa olõt, mu ime? Unista ma jo sust.
Näe esiki unõh, et sa valla tiit ust.
No ütle ummõhtõ sina, kost võis löüdä ma su?
Et ei olõs sis mina nigu üts küleluu…
Türksoni Siina
