Valgõ, pehme sünteetika ja mini – nigu tõisilgi koolilõpõtõjil.
Lõpupidost um miilde jäänü üts miildüjä ja tõnõ mittemiildüjä asi. Võti kotost suka üten, et koolimajan panõ jalga. A unõhti kinnitüskummi kodo. Tuul aol viil ohkõisi sukapükse es olõ. Imä avast’ tuu ja saatsõ mi kandi poisi Silveriga mullõ miitre jago püksikummi perrä. No toda punastamist ja häpü, mis ma kummi vastavõtmisõl tundsõ. Lõpus saiva suka jalga ja pido võisõ alata. Tandsõ üte ja tõsõga, a mitte Silveriga. Meil mõlõmbil olle tuu vahejuhtumi peräst häbü.
Miildüjä oll’ tuu, et peräst pito kodo saatma paksõ hinnäst üts klassiveli. Koolin kävemi veidü läbi ja olli imestünü, et õkva timä. Kääpä ja Tsolgo vaih oll’ säidse kilomiitrit. Istsõmi Kannu bussipiätüsen pingi pääle jalgu puhkama. Ja sis tuu juhtu. Klassiveli mus’ot’ minno õkvalt suu pääle. Seo oll’ nii uutmada, et ma hiitü väega är. Minno es olõ viil kiäki inne mus’otanu.
Ku hummoksaiõn kodo jõudsõ, avasti, et olli pingi külest pinnu kleidi külge istnu ja pehme sünteetika seest oll’ pikk niit valla päsnü. Nii sai toda kleiti mullõ õnnõ ütes õdagus.
Urmi Aili
