Nõuka-aigu oll’ pääliinan Pärnu maantii veeren õnnõ üts puut, kost sai osta pildistämise tavaari – filme ja kinnistit, ilmutit ni pildimassinit. Säält, ainumast poodist, saiva hindäle tüükraami üle riigi kuulsa pääväpiltnigu Suurõ Kalju, Toominga Piitre ja tõsõ. Mu ämm oll’ pikki aastit tuusama poodi juhataja.
Provva ämm om katsõkümnendäst lävepakust üle astnu ja poodi asõmõl juhatas nüüd kotun äiä. Kuun om eletü viis kümmet ja kuus aastakut. Kumbki eläs uman tarõn, koh uma telek ni koiku, kõrda-paar päävä pääle saava provva taktikepi all söögilavvan kokko kah. Nimä eläse häste, eski nii häste, et makasõ egäüts uman sängün, sõs ei tulõ ütelüisi norskamisõ ja muidõ asju pääle, miä või pikält kuun elänü abielorahva tsäägatamisõni viiä. Sääne elämise muud and mõlõmbalõ küländ hengämise ruumi.
Herrä äi om harilik eesti miis, kiä egä väiku tervüsehädä peräst vingma nakka-i. Miis taht rohkõmb mõtõlda ni aruta tuu üle, kohe valitsusõ põllumajanduspoliitika vii vai määne om hää sõidumassin. Väega himoga kaes timä «Vaprit ja ilosit».
Õigõ eesti miis ei nakka naasõlõ kõnõlama, ku suurõ varba küüds om liha sisse kasunu, ja timä om vaiki eski sõs, ku saapit inämb häste jala otsa ei saa tõmmada. Eesti miis lihtsäle kannatas. Ku küüds joba nii jälehele liha sisse oll’ kasunu, et limpama ai, nakas’ ämm uurma, mis esätsel viga om. Kummalgi jo uma kambri ja õdaku sängüveere pääl kokko saa-i.
Ämm kai sõs uma mehe suurt varbast ku pall’ast põrknast ja sai otsa pääle. Tä võtt’ pikembält märgotamalda telefoni ja kõlist’ peretohtrilõ. Kaivas’ murõt. Tohtri kullõl’ jutu är ja ütel’, et timä manu ei massa tulla, koroonaaig jo, a tettägu haigõst varbast pilt nink saadõtagu tuu tohtrilõ. Sõs saa timä hädä kimmäs tetä ni terves tegemise plaani kah vällä märki.
Pikkä aigu fotopuuti juhtnu provva ämm vastas’ sis: ah et pilti vai, haigõst varbast vai, no kost mi, vana inemise, prõlla aparaadi, kinnisti ja ilmuti saa, vai piltnigu, kiä pilti tulõ tegemä, ja kunas tuu varbast üles võet pilt viil tohtri kätte jõud.
Ämmä jutu pääle oll’ tohtri telefoni tõsõn otsan keeleldä nink pikä mõtlõmisõ pääle kässe äiäl õks paari päävä peräst varbast näütämä tulla.
Takkaperrä tarkus om, et ravihaina ni salvi es olõs äiä avitanu, tõnõ tohtri pidi varbalõ eski veidü väist näütämä. Provva ämm kõkut’ naaru, ku varba ravitsõmisõ juttu kõnõl’. Vana pini kavalusõst ja elo hindä käest opitust oll’ jälki kassu.
Kürsa Ere
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
