Suvi om kuum olnu ja lätt vast nii edesi kah. Noil, kiä põhitüüst puhkasõ ja kinkal määndsitki suuri plaanõ ei olõ, om olnu võimalus tsukõlda, päivä võtta ja Eestimaad pite ümbre sõita, selle et egäsugumaidsi festivaalõ, etendüisi ja muud põnõvat om seo suvi küländ hulga.
Parmu omma timahava esieränis suurõ kambaga vällä tulnu ja purõva verd vällä, a nii om hainaaol iks kõgõ olnu.
Aiakraam nõud timahava suurõ hoolõga valamist. A noil, kiä õigõl aol aia maaha saiva ja tuu iist huult kanda jõudva, om luutust ka hääd-parõmbat söögikraami saia. Om kätte jõudnu aig, ku aiapidäjäl söögipuuti inämb suurt asja ei olõ, kõik tulõ pindre päält esi kätte.
Ehitüspoodi omma rahvast täüs, miä tähendäs, et pall’o omma seol suvõl umma majapidämist kõpitsõma naanu. Kõik ehitämisega köüdet kraam om kül äkki maru kallis lännü, a ärjäänü reise raha iist tetäs seo suvi kimmäle är midägi säänest, miä aastis püsümä jääs.
Puhkaminõ and inemisele vahtsõt jõudu. Õnnõ tulõ ette kaia, et puhkamisõ ao ettevõtmisõ väega är es väsütänü. Jõudu kõigilõ suvitsõs puhkamisõs!
Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja
