Ma usu, egäl inemisel om olõman sääne kotus, kon tä tund hinnäst häste, kon timä hing om rahul ja meele vallalõ, kohe tullõn tä või üteldä: nüüd ma olõ kotun! Peris kotun, mitte kortõrin vai elupaigan.

Mu jaos om sääne hinge paik ja periskodu Rõugõ. Rõugõn olõ ma sündünü ja koolin käünü, siin puhkasõ egävest und mu imä ja esä, noorõmb sõsar ja vanõmb veli. Vahepääl om olnu pall’u paiku, kon olõ elänü: Tal’nan Piritä, Lasnamäe, Hiiu, Keskliin, Harku, Kadriorg. A tuu periskodu om mul kõik naa aastakümne olnu õks Rõugõ. Siiä taht hing tagasi, ütskõik ku hää mujjal elu om olnu ja ku kõrralik elämine sääl sisse säetü.

No ja nüüd ma sõs periselt elägi uma Reedakõsõga Rõugõn. Timä hing om kah seo paiga umas võtnu ja ei taha inämb Tal’na poolõ kaiaki. Ma esi piä viil aig-aolt Tal’nan käümä, ammõtlik elupaik om viil pääliin.

Ma olõ märgutanu, et mis sõs om tuu asi, mis üte kotussõ siin ilma pääl nii armsas ja kallis tege. Ega ei mõistaki üteldä – nigu tuudki, mis värvi om armastus… No kuimuudu sa tuud õks seletät! Õnnõ om nii, et tahat siin ellä ja olla, ja ku ollitki koskil mujjal, sõs kisksõ õks Rõugõlõ. Vanast kasvai mõnõs pääväs, hääl juhul mõnõs nädälis suvõl. A Rõugõn pidi saama käütüs.

Ja ku Rõugõlõ jõudsõ, sõs oll’ edimäne käümine Ööbikuorgu. Mu vanõmbidõ kodu om pia oru kaldõ pääl, paarsada meetrit vast. Kooliaol sai sääl eksämiis opitus. Orun oll’ hää rahulik, oja vulisi, tsirgu laulsõva, toomõpuu hõngsi… Vahtsõmbal aol anti vana krunt meile tagasi, a meid oll’ nii pall’u, et kõik es mahu inämb suvõl vanna majja är. Sõs ma teigi krundi tõistõ viirde Jaanitõnisõ luumistalu, nigu tuu elämine uhkõlõ sai nimetedüs. Edimält sai sääl oltus õnnõ suvõl, sõs sai tettüs talvõkimmäs. Nüüd sai tuu maja poigõlõ ja Tõnis eläski parhilla periselt sääl. Toimõndas raamatit ja kirotas näid esi kah. Jaan uma perega tulõ sinnä sõs, ku aigu saa. Mi Reedaga elämi kilomeetrikene kavvõmbal, kerigumõisa lähkün väega ilosa kotusõ pääl. Aasta tagasi sai elämine nii valmis, et sai sisse kolli. Nüüd sõs om mi periskodu Tervüse uulitsal.

Ja tervüsele hää om seo elu siin tõtõstõ! Esiki ta hull haigus om siist nii kavvõ kaariga müüdä käünü, et tull’ miilde õnnõ uudissit kaiõn vai poodin maski ette pandõn. Muidu es tunnõ midägi.

Rõugõ ja timä taivas. Margi Martini pilt

Kae, nüüd mul pälgät’ pähä, mille ta Rõugõ viil nii armas om – siin elässe väega hää inemise. No kon liinan olõs sääntsit naabrit saia nigu meil siin omma! Kellega saat maast-ilmast juttu aia ja kes ekä muudu avitasõ, ku midägi vajja om. Heino ja Jürgen ja Reelika ja Vello ja Marek ja Raily ja Toomas ja Maire ja kõik tõsõ…

Rõugõ om illus ja puhas ja vaiknõ ja eks mi esi kah püvvämi siin parõmbas saia. Ei põrista inämb nii pall’u muruniitjäga, a lasõmi suurõ osa hainast suurõs kassu ja sõs lambilõ söödäs niitä. Elektrit saami suvõl pääväpaneelest ja muruniitjägi käü nüüd akuga, et õhk puhtamb ja lärmi veidemb olõs. No ja ku tii veeren juhtus mõni pakikõnõ vai putõl vai purk videlemä, sõs korjami üles ja veemi prügükasti. Väiku as’a külh, a kõik suurõ as’a saava algusõ väiksist. Kostkilt piät pääle nakkama, ja kõgõpäält tulõgi hindäst alusta.

Üts hää asi, mis taast hullust haigusõst ka kassu oll’: inemise pagõsi liinast maalõ. Rõugõ kandin ei olõ inämb üttegi vanna majja vai vundamentigi saia – kõik om är ostõt. Ja tetäs kõrda, elämises.

Väega tahas, et ka noilõ vahtsilõ tulõjilõ saanu Rõugõ hinge paigas.

Periskodus.

 
 
Tootseni Toivo, kirä- ja nal’amiis
Rahmani Jani pilt
 
 

Helüaida ja Uma Lehe märgotuisi sari.
Seo märgotus sünnüs veebilehe helüait.ee
ja Uma Lehe kuuntüün.
Taadsamma märgotust saat kullõlda
autori esitüsen Helüaida lehe pääl.