Karula kihlkunnan Kaika külän ilmu hainakuu lõpun Mikilä risti esieräline raamatit täüs majakõnõ. Majakõsõ pääl om silt, et seo om Atspooli raamadukogo. Minka om täpsempä tegemist, uuri raamadukogo välläsäädjä Puksingu Marko käest, kedä rohkõmb teedäs hõigu­nimega Pluuto.

«Seo om herrä Atspooli Lembitü perändüs,» seletäs Pluuto alostusõs. Et sääne seletüs suurt midägi ei seletä, tulõ minnä aon tagasi.

Kaika küle all elli üts vanamiis, kiä kor’as’ kokko ja vei kodo egäsugumast paprõkraami. Atspooli Lembit oll’ mitmõ korgharidusõga miis, kiä elli üten imäga. Päält tuud, ku imä är kuuli, lei täl kogomisõhimo esierälidselt vällä. Tä sõitsõ bussiga Antsla, Võro vai Valga liina ja käve läbi asotuisi, kost sai kuvääre ja raamadu­kokõst maaha kantuid raamatit. Nii vidi tä umbõs 20 aasta joosul, aastil 1990–2010, umma majapidämiste hulga kraami kokko.

Et 2011. aastagal koolnu Atspoolil perijit es olõ, läts timä varandus valla kätte ja vallavalitsus möi Atspooli elämise maaha. Tuu ostsõ Pluuto pere. Tuujaos, et majapidämiste kor’atun kraamin kaibma naada, oll’ vaia geoloogi haridust, miä õnnõs om Pluutol olõman. «Meil läts’ neli-viis aastat, et taad tallo pahnast vällä sorti,» kõnõlõs Pluuto. «Raamatit oll’ liialdamalda sato tuhandit. Olõmi talgo kõrran sõpru ja tutvidõ abiga tennü taad sortmisõ ja raamatidõ aita kandmisõ tüüd. Osa om läbi sorditu, a pall’o om viil sortmada.»

Pluuto käü laatõ pääl pottõ möömän ja om perämädsel aol ka paar kohvritäüt raamatit üten vidänü, et vast mõni ost. Suvõ alostusõn Antsla meistride pääväl olli täl kah raamadu üten. Sääl sai tä haarda kümnes minotis mikrofoni ja seletä, mis om tuu Atspooli perändüs, midä tä müü. Ja et om raamadu­kogodõ aasta, otsust’ tä, et nimmas uma ettevõtmisõ Atspooli raamadu­kogos. A midä naidõ raamatidõga viil pääle naada, täl peris selge es olõ.

«Ammu oll’ mõtõ, et neo tulõs kuigi vällä panda. Kodo­huuvi es taha näid vällä säädi, es taha, et inemise naanu kodomuro pääl käümä,» kõnõlõs Pluuto.

Selge plaan tii viirde esiteenin­däjä raamadupuut viiä tull’ Pluutolõ seo suvi, ku nä käve perre ja sõpruga Taani­maal. «Sääl näi ma pall’o säändsit kotussit, kon inemise olli kraami vällä toonu väikuidõ telgikeisi ala ja raha­karbi mano pandnu. Niimuudu müüdi juurikit, latsi mängu­asju, ka rõivit oll’ nõstõtu tii viirde. Nii tull’gi latsiga reisu pääl mõtõ, et meil om kah koton sääne mänguonn, veemi tuu tii viirde ja panõmi raamadu sisse. Ja ku mi tagasi tullimi, sõs järgmäne päiv õkva pannimi majakõsõ ja raamadu autolõ käru pääle ja tõimi siiä. Kirotimi pääle Atspooli raamadukogo ja tüütäs külh. Seo om kuu aigu tan olnu ja katsõprojektiga või rahul olla.»

Pluuto pidä Atspooli raamadukogon kimmäst järge. Ku mõni raamat är ostõtas, tuu tä tuusama raamadu sinnä tagasi, selle et inämbüisi om Atspoolilt perändüses saadu raamatidõ hulgan iks mitu samma raamatut. Rahmani Jani pilt

Atspooli raamadukogo, õigõmbalõ kül raamadupoodi kõrd om sääne, et huvilidsõ võiva säält hindäle vällä kaia miildüvä raamadu, panda raha­purki üte euro ja raamat omgi ostja uma. «Seo olõ-i meil määnegi raha tiinmise kotus, lihtsäle latsõ saava müüdüist raamatist kooliraha,» ütles Pluuto.

Seo suvi käümä lännü ettevõtmist om Pluutol plaanin ka edespite jakada. «Kaemi, kuis taa edimäne aasta lätt. Võiolla tulõva aasta teemi taad värki viil suurõmpalt,» seletäs tä.

Savianomidõ tegijä ja müüjä

Atspooli raamadukogo kõrraldaminõ olõ-i Pluuto päämine ammõt. Tä tüütäs Tsooru potitehassõn, tege sääl seto stiilin savianomit: kaussõ, hansa­pitse, õllõtopsõ ja muud. «Ku siiä elämä sai tultus, sõs ma käve puul aastat inne uurman, mis tüüd saasi tetä. Löüdse Tsooru potitehassõ ja sääl ma nüüd 2014. aastagast pääle toimõnda. Nädäli seen tii anomit ja nädäli­vaihtusõl käü noid möömän.»

Ku varatsõmbal aol käve tä suvõ pääle pia egä nädälivaihtus mõnõ laada pääl, sis koroonaaig muutsõ tuud nii, et no käüdäs pall’o ka tehassõst kaussõ ostman. «Inemise naksi Tal’nast ja seltskundõga käümä ja internetist ostma. Nii ei piäki inämb pall’o laatõ pääl möömän käümä,» seletäs Pluuto. Siski om tä iks tähtsämbil Lõunõ-Eesti laatõl uma potikuurmaga välän.

«Mi teemi säändsit lihtsit anomit, miä passisõ taloelämiste, a liinakortõrilõ ei passi. Tuuperäst ei olõ naid mõtõt suuri liinu laatõ pääl möömän kävvü. Maainemise iks joba vanast aost tiidvä ja hindasõ mi kaussõ. A ka liinainemise omma hindäle ostnu maa­kotussit ja sinnä ei passi jälki kirivä liinaanoma,» märgotas Pluuto.

Ütte asja om tä perämädsel aol viil tähele pandnu: laada pääl inämb hinda väega alla ei kaubõlda. Tä esi arvas, et tuu om tuuperäst, et tä müü kaussõ küländ soodsa hinnaga.

Sannankäümiisi kirjapandja

Üts korjamisõhobi om Atspooli perändüse hoitjal kah. Timägi korjas, õnnõs külh kogõmuisi, mitte midägi säänest, miä elämisen kõik ruumi är võtt. Nimelt miildüs Pluutolõ sannan kävvü ja tä pand kirja eri sannu, kon tä käünü om. «Mul om jah sannankäümise vasta sügävämp huvi. Kirota üles kah, kon ma käü sannan, ja märgi kotussõ kaardi pääle. Sannankäümises piä ma tuud, ku olõ sääl sannan vähembält kolm leili võtnu.»

Põimukuu lõpun oll’ Pluutol kirän 772 eri sanna, kon tä käünü om. Inämbüs noist omma egäl puul üle Eesti, a 30–40 kirjapandmist om ka välämaa sannust. «Näist suurõmb osa om Soomõst, a viil om Roodsist, Norrast, Vinnemaalt ja Lätist-Leedust kah – iks säält, kon sannakultuuri tundas,» seletäs tä.

Sannahuvi ja sannan käümise harinõminõ om Pluutol olnu jo latsõst pääle. Ka ummi latsi har’otas tä sannaga. «Meil tan alostusõn es olõ määnestki duširuumi, oll’ õnnõ savvusann,» kitt tä.

Üts asi om sanna-as’atundjalõ selges saanu: savvusann om iks hoobis midägi muud ku puu- vai elektriküttega sanna. Savvu­sann om kõgõ parõmb, tuu vasta ei saa ütski tõõnõ sann. A esieräliidsi sannu om tä uma hobi käügin nännü külh. «Mõnõ sanna omma ehitedü tõistmuudu, mõnõl om esieräline keres. Tähtsä om ka tuu lugu, midä sanna peremiis umast sannast kõnõlõs.»

Täämbädsel aol kõnõldas ka säändsist muudsist sannust, kon proovitas savvu­-s­anna lõunõt perrä tetä. Kas Pluuto tiid noist midägi ja om säändsen sannan käünü? «Ei olõ. Ma tiiä, et säändsit sannu tetäs ja ma looda, et saa viil seo sügüse säändsen sannan kävvü. Üts mu tutva tutva om säändse sanna hindäle soetanu. Proovi seo kuu sääl är kävvü ja pääle tuud mõista täpsempä kõnõlda.»

Keskkooli aost külge jäänü hõigunimi

Hõigunime Pluuto perrä teedäs Puksingu Markot pall’o inämb ku peris nime perrä. Kost sääne hõigu­nimi tull’?

«Tuu nime saaminõ lätt tagasi aigu, ku ma keskkoolin käve. Mul omma küländ pikä käe ja jala ja taa nime pandsõ mullõ kihälidse kasvatusõ oppaja, ku mi korvpalli mängsemi. Sis olli ma viil tükkjago konditsõmb ja peenemb kah. Ku ma sääl joosi palli perrä, pikä käe perän, sis või jo arvada, et ma paistu vällä tuu multifilmipini Pluuto muudu. Nii et arvada tuu perrä taa nimi panti,» tulõtas Pluuto vanno aigõ miilde.

«Taa ei olõ jo määnegi sõimu­nimi ja nii tä külge jäi. Lätsi sõpruga kuun ülikuuli ja iks kutsuti minno Pluutos. No olõ tulnu siiä elämä, tan olli kah sõbra iin ja nii taa nimi jäänü om.»

«Perisnime perrä kuts minno vast õnnõ imä. Pall’o ei tiiäki, määne mu peris nimi om. Nii näide hõigunimmiga om, jääse külge ja inämp näist valla ei saa,» tiid Pluuto umast kogõmusõst.

Rahmani Jan