Aasta 1951. Mu säitsmeaastanõ «kulakust» meheveli oll’ Tsiberin karistust kandman. Tä hää sõbõr, vanõmb miis Albert oll’ kah vällä saadõtu. Vigadsõ jala peräst kepiga kõndja pedi kohalikun majandin kergembet ammõtit. Tä oll’ häräjuht.
Ütel suvõdsõl pääväl tull’ joba tutvas saanu tüü, vaskidõ piimätsõõr, ette võtta. Tuu käve nii: vankrin, tõnõ jalg tõsõ vehmre pääl, istsõ Albert, sällä takan ravvadsõ vaadi pääl kügeli poiskõnõ Jaak.
Tuul pääväl oll’ väega lämmi ilm. Ku suurõmb osa sõidõtus sai, pand’ Albert häräle «piduri» pääle ja ronisi kõrrakõsõs vankrist maha. Saisu aigu ronisi Jaak-poiss härä sälgä.
Vaivalt sai Albert tagasi pukki, ku häräl nakas’ pääle õigõ kipõ minek. Härg ei olõ jo hopõn, et juusk. Tuu elläi nakkas hüppämä.
Es lähä kavva, ku poiskõist netu! Alberti suurõs õnnõs litsõ pudõnu poiskõnõ elu iist vankrilõ perrä. Lõpp hää, kõik hää, arvas’ Albert.
A üts väiku «iluviga» oll’ külh juhtunu: poiskõsõl es olõ pükse jalan. Kummigõ kerge linadsõ püksi olli jäänü vankri ratta juhtravva külge. Ja mis viil hullõmb: õkva jõutigi peräle. Piimänaasõ olli jo innegi pallid latsi nännü, a mis tunnõ oll’ vaesõl «toreadooril»…
Panga Milvi
