Urbõkuun ja mahlakuun om võro keele iistkõnõlõja Kauksi Ülle, kinkalõ and’ ammõdi üle Veeroja Eda.
Kauksi Ülle kõnõl’ iistkõnõlõja ammõdi vastavõtmisõl: «Rassõ süämega ja täüs vastutusõga ma võtsõ seo au vasta. Ja todõ tuuperäst, et võrokõisi kongress tulõ ja sõs um hää võimalus iistkõnõlõjana tuust inämb kõnõlda. Parhilla um tuu kuu, ku tulõ rohkõmb kõnõlda, kuigi võrokõsõ omma säändse, kes rohkõmb toimõndasõ ja vast ei tahaki väega, et kõik vahisõ, mis nä tegevä. Tahtva umaette rahuligult olla esihindän. A ku om sääne olukõrd, et ei lasta inämb esihindän olla rahuligult, sõs piät hellü kah tegemä, selle et mi tahami ellu jäiä. Täämbä üüse ma mõtli taa as’a pääle ja mul tull’ sääne pilt: kas ma taha, et mu latsõlatsõ umma kunagi uibidõ tolmutaja, ku mesiläse omma vällä koolnu, kas ma taha, et mu latsõlatsõ omma kunagi prügü ümbretüütlejä, mürke lahustaja, vii puhastaja? Ei taha! Tuuperäst piät olõma täüsvastutus uma järgmädse põlvõ iin. Mi olõmi siin maa pääl külälidse. Ja mi ei tohe anda umilõ latsilõ säänest maad ja mi ei taha tõrõlda saia ummi latsõlatsi käest, ku maailm pöörüs ja nä ütlese meile, et mille ti es anna meile ummi väärtüisi edesi. Või-olla õkva noid, midä mi olõmi maast madalast opnu. Vast õkva noid tarkuisi tulõ vaia? Toda, kuis kündä, kuis külbä, kuis hoita luudust, kuis hoita kogukunda, kuis pitä meelen vanasõnnu: narrit põldu üts kõrd, narr põld sinnu ütesä kõrda; kuis sa küläle, nii külä sullõ. Kõik tarkusõ – kuna võtta puu maaha, et täst saa kimmäs puu sainapalgis jne. Kõikõ tuud om vaia. Mi olõmi ummi tiidmiisi ja tundmisõ poolõst viil rikas põlvkund. Mi tahami seod edesi anda ja mi tahami edesi ellä hindäkiilsen ja -miilsen rahvan.»
UL
Veeroja Eda ja Kauksi Ülle. Fastre Mariko pilt
