Taa lugu nakas’ pääle hobõstõga Sännä mõisa man. Naid sai katskõrd kaeman käütüs. Lauli suurõmbalõ, tsipa kurva pilguga täkk Hippolitilõ «hirokõist halkõist» ja anni hainu.
Poni Arabella kai uma ilosa laka alt ja timä latsõkõnõ Rõõm (Võromaal võinu tä vast õks Ilo olla) tull’ ka uurma, õt mis andsak helü taa kopli veeren om. A kaih, õt leibä olõ-s. Tõnõkõrd tuu kimmähe, selle õt, nigu Itaalian üldäs, «ilda tullõv essel tuu suurõ sälätävve».
Mu armakõnõ om ratsala sõitnu ja timä sõsar taht hobõstõ peräst esiki eläjätohtris saia. Ma tõlksõ õkva dakota juttussõ «Hobõsõ and». Tuu eläjäkene heräht’ hengen midägi kodost ja nii mi sääl saisõmi, kaimi näile silmä ja paitimi pehmit nõnnu ja kimmit kaalu.
A sis joosiva taha kats lontkõrvuga pinni. Kuldsõ retriiveri. Valgõt olli varahappa nännü, a pruun oll’ tundmalda ja hauksõ edimält, inne ku sõbras sai. Ku mi Alaveski man üle Pärlijõõ silla lätsimi, tulli nä üten ja joosiva kavvõdahe ette. Saisahtiva sääl nigu määndsegi kujo ja kaiva, kas nuu aiglasõ inemise õks tulõva perrä vai ei. Üts pand’ tiiä-i kohe minevät tiid piten juuskma ja kai poolõ kilomeetri päält, õt koh ti olt. Õnnõstu tä õks tagasi kutsu. Suurõtii pääl oll’ pall’o kihutavit autit, taha lää-s mi naidõ ullega joht. Käänimigi mõisa poolõ tagasi.
Valgõ pinikene sais’ vilusohvilisõ näoga Alaveski järve kaldõl ja kai pardsikõisi. Miä no tetä, õt esi kodo päsenü ja pini ka terves jäänü? Tullimi jäl hobõsõkopli mano, kävemi edesi-tagasi, saisimi pinne piildõn. Üts oll’ meierei taadõ kaonu, a tõnõ uur’ meid nigu vahimiis. Suurt tiid piten, kost inne tullimi, nigu saanuki-s minnä. Sis ütel’ mu sõbrakõnõ, õt läämi õkva läbi mõtsa. Kagahii miä tälle pähä tull’! Tuu vana tii lätt jo üle Vianco veisevarmi kar’amaa ja ma olõ õs taad uma 20 aastakka käünü. Vast kiäki olõ-s. Erämaa, traadi katõl puul iin. Päält maarehvormi kattõ säändsit teid ja ratu hulka är.
A vanast käve kogo mi kandi rahvas säält Sännähe. Elli ja Anni teie kar’alauda man tüüd. Vanaesä läts’ kõgõ puuti ja porras’ Jaigi tarõkotussõ pääl mol’otavidõ joodikidõga, kui aigu oll’. Onolatsõ Sirje ja Aivar kävevä kultuurimajja kinno. Päält tuud olli tantsuõdagu ka olnu, kon Võrolt peri diskor linte päält Joalat ja Oromõtsa lask’. Nostalgiat ku pall’o.
A kas tast ülepää läbi saa? Kõhkli, nigu ma õks kõhklõ, ku pakminõ om hää ja köütvä. Tuu samblõnõ mõtsaalonõ oll’ vanast jo perätü illos. Edesi läts’ tii õkva üte talo ussaia mant läbi ja väiku pinivaindlanõ käve kõgõ kats sammu takan ja hauksõ.
Talon elävä mehekesega olõmi ildapa sõbras saanu. Tä om sjoo kandi ainukõist jalamiist pall’o kõrdi liina sõidutanu. Ka tuu kõnõl’ as’a puult, õt pini taha suunda tulõ-s. Nä olli vast joba kõrrakõsõ veeretraadist ellektrit saanu. Kedägi es paista ka varmi huunidõ ümbre, a värräi oll’ vallalõ. Tõpra saisõva kongi kavvõndan. Lätsimi laudast müüdä, kaldõst üles ja kummardimi katõl kõrral ellektrikar’ussõ alt läbi. Tõnõkõrd kuuli, kuis vuul mu pääkoti karvun surisi, a esi tunnõ-s midägi.
Sumpsõmi üle kar’amaa, kost kaonu suvvi aigu vei tolmu tallat rada. Mõtsa veeren es paistu inneskidsest tiist inäp midägi. Lätsimi säält, kon räestü hõrrõp oll’, ja saimi pia üte tsihi pääle. Kõrra oll’ ka raja aimu, a rohkõp iks harilik kuusistu. Katõl kõrral tull’ üle kraavi hüpädä, vanast olli kohki väiku puusillakõsõ.
Osa tuud kanti om küländ soinõ. Pelässi, õt jala saava likõs. A mõnõ ao peräst nakas’ mõtsaveerest valgõt paistma. Saimi vällä ja avasti, õt tõsõkülä miis om tuu raakõsõ hindä maa pääl ilosahe valla hoitnu. Tiiä-i, kas täl ussaia takan õks njoo värmilidse lupiini kasusõ, miä vana Mahti aigu? Verrev massin sais’ ussõ iin. Hiilsõmi tassa müüdä, es taha sekä. Vast peremiis makas, tä tege jo mõnikõrd üüse tüüd.
Säält edesi astsõmi vana Poola tii pääle, kost Põh’asõa aigu ollõv poolakidõ sõavägi lännü, kooni Imbi talo ristini, kon mi kandi postkasti saisva. Kipõlt kodo saiõn tundu, õt tollõ raa läbi käümine oll’ suur võit. Nigu määnegi õkvatii uma hengen. Unõhtumisõ mant aaminõ… ja midägi vagivahtsõt nisamatõ.
Sommeri Lauri
