Ildaaigu löüdse hinnäst Võro liinaliinibussi silmämän ja mõtli, kas Võro liin om sis vunki täüs vai olõ-i. Om mõni ütsik päiv ja johtuminõ, ku mõtlõ, et Võro om tõtõstõ lahhe.
Perämädse kõrra olli urbõkuu 18. ja 24. pääväl.
18. urbõkuul oll’ Kandlõn suur kõiki kollõktiivõ kontsõrt ja perän sai paikligu bändi Hää Story perrä jalga keeruta. Seo, et tandsupõrmand kõrraga rahvast täüs sai, kiäki es pelgä ja kõik tävve rõnnaga üten lätsi, oll’ nii äge!
Inne maarahva naisipühä alostust, 24. urbõkuu õdagu «Savvusanna sõsaridõ» Kandlõ ekraani pääle jõudmisõl tundsõ, kuis hõisk pääle tull’.
Kandlõ vüürüs oll’ joba puul tunni inne kino alostust rahvast täüs, nigu avvustusõst ja oodussõst ilosa läbielämise vasta. Tulnu olli kinä inemise, osa maa soolast, kiä liigus, luu ja lehvitäs. Kelbä Heiki ütel’, et seo om nigu pido, ku saal om rahvast täüs. Seo oll’gi pidotunnõ, pakuti handsat, hapund kurki ja Veeroja Eda suidsulihha pääle. Mängiti karmoškat. Ku sisse astõ, kuuli «Amelie» filmi tunnismuusikat, tuu om üts mu lemmikit, miä süäme makõhalusalõ kokko tõmbas. Ma es saa tõistmuudu, ku kutsi üte tandsulõvi hindäga valssi keerotama.
Mullõ miildü, et paar essä olli uma kasumisõiän poja üten võtnu, et nimäki naisist parõmbalõ arvo saama opnu. Taha, et mu poja taad filmi nännü.
Film oll’ hää, rahvas naard’ mitmõn paigan üten. Inne ja perän laulõti võro keelen, perän filmi nõssi saal pistü ja plaksut’.
Filmin omma halusa teemä, miä ekä naist ummaviisi pututasõ. Naasõs olõmisõ välläkannahtamada kergüs vai rasõhus saa sannalava pääl nii ehtsäle puhtas mõstu.
Filmi produtsent Ostrati Marianne om latsõn olnu Klooga latsilaagrin mu kasvandik. Ma esi ei olõs tedä ilmangi är tundnu – 20 aastakka tuust jo müüdä lännü.
Perän filmi arotusõl jäi kõrvu üte päält 60aastadsõ mehe ütelüs, et timä naist naisist õks arvo ei saa, no nii tõistmuudu omma nimä. Seost ei saa jäl ma arvo. «Tan,» tsurmassi käe süäme pääle, «olõmi kõik üttemuudu.»
Hintsi Anna kallistus oll’ lämmi ja kimmäs nigu Maaimä uma, seod oll’ ka filmi seen tunda. Tsipa kipõ oll’ tiidmine, et mindäs edesi savvusanna Kütiorgo ja ma ei saa üten minnä. Aitjumma noilõ, kiä süämega asjo tegevä ja loova. Jummal sekkä!
Ma käve riidi Võro liinasannan, miä om kah üts ummamuudu kotus ja minkast saa sügüse mu «Mino Võro» raamatust lukõ.
Lumiste Kati
Kiränik Lumiste Kati and värskit mõttit, kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.
