Seo ao inemiisil om nii kipõ, et näil ei olõ aigu õigõlõ mõtõldagi. Ja vahepääl jääse mõnõki as’a tähele panmada tuuperäst, et olõt aastit niimuudu harinu.
Ku kõnõlda kotost, sõs tulõ iks miilde, et pall’odõl omma kodovalvja kah – pini. Nüüd peetäs näid jo perreliikmis, ei olõ inne keti otsah rüükvä hallõ kujo.
Olõ terve uma elo maal elänü ja harinu, et kotoh om iks pini, kas valvja vai hää sõbõr. Kuna sõsar oll’ must hulga vanõmb ja käve joba koolih, pidi lepmä neläjalgsõ mänguseldsilidsega. Üte Vesta-nimelidsega sai hulka aastat oltus. Suvõl lämmäga lätsi rattaga järve viirde ujoma ja pini tull’ kõgõ üteh. Solbõrd’ kõtuni viih ni hoitsõ mul silmä pääl. Är tä tiidse, kuna ma koolist kodo tulõ, istsõ kodotii pääl lõhmusõ all ja uutsõ.
Kolhoosi aigu olliva hainamaa vahepääl kavvõmbal. Ku vanaesä elli, käve tä rattaga lehmi edesi panmah, Vesta maaha es jää. A ütskõrd pidi vanaesä Räpinäle minemä, istsõ ratta sälgä ja läts’. Ku puuti nakas’ minemä, kai sälä taadõ ja pini oll’ kah üteh tulnu, ega timä es tiiä, kohe mindäs. Vanaesä kuuli är, viidi taadõ tarrõ jahedahe, panti uss kinni. Vesta otsõ-otsõ, peräkõrd hiitse ussõ taadõ maaha, es lää kohegi. Lõpus imä tekk’ ussõ valla, lask’ pinikese vanaesä mano, mõtõl’ viil, et mis saa. A midägi, Vesta nuhksõ üle ja läts’ küüki uma asõmõ pääle. Ei tiiäki, kas sai arvo, et vanaesä om koolnu, vai mõtõl’, et tä maka sääl.
Pinnel om jo joosuaig ja ega sõs ei hoia näid midägi kotoh. Lätsimi tõõsõ latskõsõga kinno «Baskerville’e pinni» kaema. Tagasi tullõn kisksõ joba hämäräst, kõrraga kaimi – määnegi helle elläi tulõ vasta. Hiitümi kõrraperäst, a sõs tundsõ uma Vesta är. Kül oll’ hää miil. Tä oll’ sääl külä pääl ja vast kuuldsõ mu hellü, tull’ kaema. Saimi viil jupp aigu naarda umma Baskerville’e pinni.
Ku mehele lätsi, oll’ siin perren viil kats pinni: taks rohkõmb tarõpini ja tõnõ suurõmb moro pääl. Kuna meil om mõts ligi, sai suu pääl mar’ah käütüs. Suur pini tull’ kõgõ üteh nigu turvamiis, pikut’ samblõ pääl vai tegi väiko tsõõri, a kodo es lää.
Näidega saa nall’a kah. Mis ti mõtlõt, et inne inemise umma kadõhõ, no ega piniki maaha jää. Meil oll’ taks Benno joba mitu aastat. Vana moropini jäie haigõs ja läts’ taivariiki, nii tõimiki vahtsõ Bobi. Kutsigu tahtva jo mängi. Osti sõs karvadsõ lindava taldrigu, mis tekk’ hellü kah. Tulli poodist kodo ja andsõ tuu Bobilõ. Esi lätsi vei koti tarrõ. Pini es saa ütsindä mängi, tull’ kaema, kohe ma jäie. Ku katõkõistõ aida jõudsõmi, es olõ taldrikut kohki. Kül ma otsõ – no tävvelik müstika. Läts’ paar päivä müüdä, miis tekk’ väläh tüüd, kõrraga tull’ Benno, taldrik suuh ja veidü mullanõ. Saiva paar kõrda mängi ja joba asi kaonu. Mul es jää muud üle, lätsi puuti ja osti tõõsõ viil. Nüüd, ku mõlõmbil oll’ uma taldrik, es käki Benno kah inämb.
Mõnikõrd mõtlõt, et olnu hää, ku pini saasi su jutust arvo vai mõistasi kõnõlda. Elon ei lää kõgõ kõik nii, nigu tahas. Ku mu miis siist ilmast är kutsuti, otsõ Benno tedä jupp aigu takah. Tull’ väläst sisse, kai ütte tarrõ sohva pääle – es olõ. Läts’ tõistõ tarrõ – es olõ. Sõs istõ põrmandu pääle ja kai säändse näoga otsa, nigu tahas’ küssü: koh tä ummõhtõgi om? Kuimuudu sa tälle ütlet, et peremiis ei tulõ inämb kodo… Mullõ olli pini katõkõisi hää seldsilidse ja kamba pääle saimi toimõ, kuigi rassõ oll’.
Nii ei kujotagi umma koto ilma pinildä ette. Tä om kõgõ olõmah, uut sinno ja om lõpmada õnnõlik, et sa tullit.
Koido Riina
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
