Ku pall’o teist omma mõtõlnu, midä tähendäs aokiränigu tüü? Aokiränik piät mõistma selge sõnaga ja maru väiku aoga kirota asjust, minkast tä esi õkva teedä sai. Tuu man piät tä nägemä motiive, mille kiäki midä kõnõlõs, ja pruuvma arvo saia, kuimuudu as’a periselt omma. Aokiränigul piät olõma närvi laskõ hinnäst esi as’aosaliidsil sõimada: peris lõpuni olõ-i kiäki rahul.
Perämädsel aol omma mitmõ mikandi aokiränigu võtnu süämest sõnna. Breidaksi Arved kirot’, kuis kaitsõvägi ei taha inämb anda tälle teedüst, a sokutas ette kommunikatsiooniosakunnan üle käütüt kraami. Mõttusõ Mirjam jäl pruuvsõ uman kommõntaarin arvo saia noist inemiisist, kiä tälle hindäle sõimuga pääle tulli, ja selet’, et nuu omma peris inemise uma peris murrõga. Süämega aokiränikkõ om mi kandin viil ja või esiki üteldä, et inämbüs noist, kiä esi väikun paigan eläse ja kirotasõ, saava süvembält arvo tuust, miä periselt sünnüs ja kohepoolõ as’aluu kiskva. Selle, et nä omma egä päiv esi paiga pääl ja nägevä asju uma silmäga.
Hoiami ja kitämi näid mõnikõrd kah!
Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja
