Käve uma viieaastadsõ tütre latsiaian laulman, olli imä, Kunksmuur ja kiränik. Panni laulu ja mängo sisse ka tarkuisi kasvõst. Latsõ jüräsi mõnoga võiulille ja naati, a kah’os ei tunnõ pall’o naidki kasvõ sukugi.
Lubasi latsilõ, et kirota nä raamatulõ sisse ja ku nä ütspäiv suurõ omma, saava lukõ, kuis nä viie-kuvvõ aasta vannudsõn kõva tooli pääl niheli, nii et Kati nä vahepääl pistü «Jäno-jäno» mängo mängmä härgüt’. Tuu mäng om improtiatri repertuaarist.
«Mis ti arvati, midä tuu tähendäs, ku kiäki teid raamadu sisse kirotas?»
«Sa kirotat mi nime sinnä!»
Nimmi olõki-i vajja üldä, seo olõ-i kõgõ tähtsämb. Kae, ku olõt kõrd laulu vai raamadu sisse pantu, sis proovi säält vällä ronni. Peris keerolinõ! Looda, et tuu manitsõs võrokaalu hää latsõ olõma. Mu naabrimiis ütles kõgõ, et olkõ sis hää latsõ.
Näütsi näile ka urbõga kõoossa ja seleti mano, et mul oll’ külh latsõn urvaplaastri kapi otsan. Imä arvas’, et olõ pall’o kangõ. Tuupääle jäivä latsõ peris vagatsõs. «Vits on vilets oksake ja vitsa võim ei kehti!» lauli Nukidsamehe hümni ja latsõ niheli rõõmsalõ kõva tooli pääl edesi.
Noorõmbast pääst mängse pall’o latsi sünnüpäivil Pipit. Lauli ja hullassi, tei mõnoga koerust ja jumalavallatuisi. Esieränis miildü mullõ igävit ja täüssöönüid suuri inemiisi tirritiiri. Ku sul seo sõna meelen ei olõ, elät tulõvikulda ja silm satas pääst vällä, nigu ütles Pipi vanasõna. Pipin olõ õhku lasknu tuhandit aurumassinit ja niildnü kilodõ kaupa väiku väänigu pille. Tuuperäst ei saa ma ilmangi vanas…
Om nii hää olla suur lats, tunda rõõmu, tetä koerust ja vallatust. Kül om aigu ka vana olla!
Minno avitas improtiatri ja väiku tütär. A sinno?
Järgmädsen improtüütarõn, 4. lehekuul plaani ka vääniku vallatuisi kõrda saata. Egän säändsen tüütarõn saa mullõ jälleki selges, et Võromaa inemise omma pärli. Nii nigu armastus om pärl (Tammsaarõ). Nä omma sündünü näütlejä, kinka või õkva luurõlõ minnä, kõnõlõmalda etendüisi andmisõst. Tuldas kokko Kütiorost, Mauri küläst, Vahtsõliina takast ja peräpõrgust. Müts maaha ti anni ja mängolusti iin, Võromaa pärli, entusiasti, maa ja henge suul! Ka gümnasisti, mi tulõvigu huul.
Aitjumma!
Lumiste Kati
Kiränik Lumiste Kati and värskit mõttit, kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.
