Ma ei tiiäki, kuis noid asju kutsutas, a inemise pruuvva umma miilt tohtõrda esisugumaidsi rituaalõ ja praktikidõga. Nuu omma tsipa salaperälidse ja vast tuuperäst ka moodun. Löüdse esi kah ütspäiv säändse viie, miä meelele hääd tekk’. Tuu om uakõtru kiitmine.

Lätsi nurmõ pääle ja korssi kuh’aga pangitävve uakõtru. Uhtsõ nuu mulkõga kastin voolikust viiga üle, selle et osa olli liivaga kuun. Nõsti uakõdra patta, minka tulõ pääl süvvä saa tetä, ja panni vett, niipall’o ku mahtu. Osa vett loksuti tundõ perrä maaha tagasi. Tugõsi paa savikivve pääle ja tei tulõ ala.

Jäi sinnäsamma kõrvalõ tooli pääle istma ja silmä kaiva kõik tuu aig, kuis tuli palas. Tulõ kaeminõ mõos meelele häste. Pia nõssi vesi kiimä ja uakõdra vaiuva tsipa kokkopoolõ, nii et kaas mahtu kõrraligult paa pääle.

No oll’ aig suula panda. Kolm peotäüt suula. Pääle tull’ pühä tunnõ, umbõs sääne, nigu olõs upõ tõistõ ilma saatnu…

Tulõ valvminõ ja egä tsipakõsõ ao takast väiku halu pääleviskaminõ naglut’ mu poolõstõõsõs tunnis sinnä istma. Vahepääl kei paast tsipa vett vällä ja tsisisi kivve pääle. Illos muusika! Raadiost tull’ samal aol saadõ, kon kiränik Heinsaarõ Mehis kõnõl’ umist hengemaastigõst. Midä sa, heng, viil tahat?!

Ku raadiosaadõ kullõldu, otsusti vaimlidsõlõ praktikalõ lõpu pääle tetä. Aig oll’ alosta iholidsõ praktikaga. Ja tulõ tunnista, et tuu es jää hengelidsele praktikalõ sukugi ala.

Tekke perrä!

Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja