Üle mitmõ aasta om Kalkuna Maril ilmunu vahtsõnõ helükandja, kon tä om säädnü muusikahe nii rahvaluulõtekste, vahtsõmba ao kiränike (Kaplinski, Krull, Laan) loomingut ku ka umahindä sulõst peri värsse. «Stoonia luu» kõnõlõsõ või-olla kõgõ inämb autori lembüsest luudusõ vasta. Nii nigu soomõugrilaisi maailm sündü viitsirgu munast, nakkas ka album luumisluuga, pajatas Munamäe, Rõugõ Ööbiguoro ja muu tegünemisest, miä käü Mari ilmaruumi sisse. Luumistüü kõla om müstiline, lõpõs helgide nuutõ pääl ja luudut hindäst läbi laskõn.

Lembelisüse kõrvalt löüd ka pingest ni halust tegünüt tuld tuha all. Holdsi Leila luulõtusõ pääle säet «Maaimä» näütäs ettehiitvähe noidõ pääle, kiä Maa «iho pääl rüvetüst teevä», kooni tipnõs kannatusõ kakkõmisõga saatõtrummõ taustal marudahe («Kunas nõsõt […] / lasõt liinol häödä / […] ni lupat mõtsol […] / uma kodo tagasi saia?»).

Päält esisugumaidsi tundmiisi om mitmõsugumanõ ka plaadi helükiil, miä pruuv kujota, midä «edevanõmba olõsi ilmast märknü pilvelahkjidõ, metalli ja mürgü (terässe) aol». Tuun tund är Mari igiumadsõ joonõ, a nuu omma seenitsest õhulidsõmba ja hään mõttõn muudsa. Vana ja vahtsõ helü kõlasõ kokko ilosas harmoonilidsõs tervikus, ilma ebakõladõ ja rüselüseldä.

Tõtõstõ õnnõstunuist lukõst tulõ är märki «Lend põhjataeva all» ja esieränis «Tõistmuudu», miä omma paatosligu, ülendäse miili, ja toova uman korgpunktõn iholõ kananaha. «Mu välläkoolõmisõ pääl kiil» paistus edimält vällä nigu ikulaul, a om periselt hoobis väkev ja elojovvulinõ.

Rahvaperimüse kottalõ kõnõldas, et elojovvulinõ om folkloor, midä lätt vaia täämbädselgi pääväl ja midä saa muutuva ilma jaos pasligus tetä. Mari näütäs, et nii omgi. Vana «Kuldnaasõ» laulu, minkalõ puugnaga mängit kannõl and pasligu muistidsõ kõla, või mänglevä kergüsega säädi AI ja ChatGPT aigu, ilma et mõtõ kaoma lännü.

Brauni Mihkli