Mii külän elli jõukas talumiis Jakap uma naasõ, kolmõ poja ja tütrega. Tüükust oll’ sääl perren umajagu, tsipa vast inämbgi ku keskmisen taluperren. Jakap ehit’ kolmõ pojaga üles katõkõrdsõ puumaja, kon vahepääl oll’ haigõmaja. Nii mõnigi tohtre (ja haigõ) iksõva takan tollõ puust haigla hääd luhvti (mikrokliimat).
Jakapi poja jõudsõva Vinne võimu iist õigõl aol Kanadalõ pagõda. Jakap esi olõs vast jõukusõ peräst ida poolõ saadõtu, aga miis oll’, arvada vindidse pääga, ütelnü üte lausõ, kon poliitkorrektsust es olõ ollaki. Lausõ mõtõ oll’: kommunistikestel võtami pää maha nigu kräksti. Sääne miis tull’ kipõstõ Eestist minemä saia ja õnnõs oll’ ronge ja loomavaguniid küländ. Naanõ Manni oll’ pandnu hirmsalõ ikma, aga Jakap oll’ kõva lohutama: «Mis sa no, Manni, taa tühä asja peräst: suvi-talv, suvi-talv, ja olõ kotun tagasi.» Kiäki es usu: naisilõ võit jo tõnõkõrd võlssi kah.
Ja Jakap pand’ ka vast paari talvõga müüdä, aga ütshummuk lahes’ külän hirmus uudissõpomm: Jakap astõ koduussõst vällä, terräv vikat sällän. Külän om ümbre 400 inemise, noist arvada nii mõnigi uutsõ, et no käänd Jakap partorgi majja sisse ja sis om põnõvust terve 25+5 aasta jagu. Aga es lähä nii: Jakap kõndse ummi vannu talumaiõ tagumiste otsa ja nakas’ tiiveerest haina niitmä. Manni oll’ timä äräolõkil jõudnu lehmäl naha tuura hoita.
Tollõ kimmä talumehe vanaduspõlv es erine suurt midägi Pätsuaigsõ suurtaluniku umast. Tüüd tekse tä surmatunnini, aga vahel visas’ mõne vembu kah, miä siiäni meelen püsüs. Näütüses marsse tä haiglalõ (tuusama hoonõ, mille tä poigõga ehit’) ja ütel’, et taht pääarsti jutulõ. Maja oll’ tälle tutva ja varsti astõgi Jakap pääarsti kabinetti. Jutt oll’ lühkene: «Ma tulli kaema, teil om ka hüür hõiendamalda. Olli vahepääl tsipa ärä, aga ei olõ raamatu pääle midägi kannõtu!» Üts kohalik sanitar, kia Jakapit kah häste tundsõ, sai tä är vedädä. Takastjärgi mõtõlda: organitel oll’ Jakapist vallasaamisega sääne rutt takan, et vaivalt küll kelgi tull’ miilde, et maja käestvõtmine tulõ är vormista. Nii om variant, et kohtun olõs Jakap esiki õigõs jäänü.
Elu lõpun oll’ Jakap tüükoja üüvalvur ja tüü manu võtt’ tä õks katõkäeveini seltsis. Nii nimä sis üts hummuk löütigi: mõlõmba är jahtunu.
Jakapi poigõst üts tull’ pääle riigipööret Eestimaalõ, võtt’ maa ja maiu iist EVP vällä ja erast’ noidõ iist igävese jao mereviirt. Tuukõrd oll’ kõgõl maal üts hind, kuigi mereviir oll’ joba sis vast satu kõrdu kallimb. Asi läts’ perän kohtulõ, aga Jakapi poig oll’ õks võidumiis.
Tütrega oll’ umaette jama. Mu noorõmb onu, esi vast 14–15 aastat vana, nakas’ tuuga kuramiirmä. Rahvas es mõista hukka suurt vannusõvahet ega muud, midä sääl kah umajagu löüdü. Hukka mõistõti tuud, et niä olli lähedält sugulasõ. A sääne mu onu joba oll’: midä kavvõmbalõ uursõt, toda hullõmbas timä tembu lätsi.
Egätahes, asjaosalise jõudsõ inne är koolda, ku asi klaaris sai.
Pulga Jaan
