Edevanõmbidõ ökojalajälg
Aga mis värk om kerikiidega? Ku Rootsi kunn Erik XIV valitsõma sai, pand’ tä kõgõpäält ammõtilõ piiskopi, kiä vinläse puult laastõt kerigu jalgulõ avitanu. Tuu mehe nimi oll’ Johannes Robertus von Geldern ja tä oll’ ammõtin nika surmani 1572. aastagal.
Ma käve seo suvi üle hulga ao kerikun ja sai aru: om jah nii, et tuu miis om koolu ja asõmalõ ei olõ kedägi pantu. 1565. aastast siiäni om ütte ku tõist manu lagunõnu. Elu näütäs, et pall’alt raha eräldämisega asja ei pästä.
Kroonika lõppu om Russow kirutanu pikä ülistüse Talina raeherri aadressil. Tegemist om ummamuudu andispallõmisega, kuna edimäisist osadõst jäi (vähämbält mul) mulje, et Talina raad tsipõl nigu kana pakliin. Nüüd pruuvsõ Russow takastperrä sellätä, et nii pidigi.
Stiilinäütes olgu är tuudu ülistüskõnnõ edimäne lausõ: «Auväärse, lugupeet, korgõst koolitõt ja üle mõistusõ targa ja avvuväärse, korgõst är nimmatu ja ettepoolõ selgelt nägijä käsuandja ja häätahtliku esändä ja hää sõbra!» Nii. Sääne tiitli loeti ette pea ega lausõ algusõn ja väärt ei olõ kõik taa joru rohkõmb ku tint, mia taast paprõ pääle jääs. Vinneaigsõ inemisena ütle ma õnnõ: niipall’u sis partei juhtrolli rõhutamisest.
Ma arva, et seo ilma inemisel om küländ mõistust tuu saast lugõmada jättä ja kõgõ muu kotsilõ üldä: «Aituma, papa Balthasar!»
Siski, ku mõni taht kroonikat sõna-sõnalt usku, piat üteliisi tunnistama, et Balthasari-aignõ Eesti talupoig sai söögikraami kasvatamisega üle mõistusõ häste toimõ. Võtkõ arvõlõ, et kombaini asõmõl oll’ tuukõrd kuut ja riha ja käsikivi es olõ mitte vaesõlatsõ piinamises vällä mõtõldu, a säält läts’ terve perre söögivili läbi.
Ja ku mõni progressiusknõ viil midägi kobisõs, sis olkõ hää ja otskõ noidõ vannu eestläisi takast mõni ökojalajälg üles. Vähämbält villä kasvatamise mant jääs tuu löüdmädä. Nii päsese nuu edevanõmba ka CO2 massust är. Ja ku saasi nimä täämbädse päävä põllumeestega võistlõma panda, või tulla säänesama tulõmus, nigu Varstu mehe Salumäe Raimo kraavikaibmise võistlusõn kopaga. Lapjuga Raimo võitsõ tävveste ausal tiil.
Ja viil om üts seletämätü asi. Nii Läti Hendrik ku Russow ja mitmõ tõsõ tiidjä ütlese, et talupoigõst oll’ maa pall’as tapõtu. Umõta ilmu nimä kostki (taivast? põrgust?) jäl maa pääle ja elu läts’ edesi. Uman keelen. Mu meelest om tuu mi riigi kõgõ suurõmb (ja ainukõnõ) riiklik saladus.
Aga tuu jäägu meil umavahelõ.
Pulga Jaan
Pulga Jaan lugi Balthasar Russowi Liivimaa provintsi kroonikat ja märk, midä säält kõrva taadõ panda.
