Aasta nakas läbi saama. Kel kõik aig medägi tetä om ollu, nuil om põra viil armõdu kipõ, kiä kotun püüsünü, nuil rahuligumb, aga õks sääne pühhi tulõki tunnõ, et vaia enämb söögikraami osta ja märguta, medä esi kiitä vai kütsä, medä targõmb poodist tuua.

Joulukuul kõnõldas enämb tuust, määne aasta oll’, mea paremb, mea hõelamb ku tükk aigu tagasi. Ja nigu oodõtas, et inemise enämb medägi arvasõ, hindasõ, ka halvas pandva.

Vahel om tunnõ, et nigu veidü pall’u saa taad hindamist ja arvamist. Kiä arvutin Näoraamatu manu päses ja säält lugõmisega ette ei kae, võit tõnõkõrd asjanda vihasta vai lihtsalt uma päävä summa aija. Mi olõmi kõik nii targa. Ja nii meist kauõmban ku lähkümbäl om põra pall’u hõelat ja kurja.

Edimätsel advendipühäpääväl Mõnistõ keskusõn joulukuusõ man jäije Rõugõ koguduse opõtaja Möldre Maidu jutust kõrva ütlämine, et põra pedävä sõta ja tapva nuu, kiä hennest alasi rahu tuujas ja hoitjas omma pedänü ja tuust ütest tüküst omma kõnõlnu. Et tühje sõnnu om pall’u, tegemisest olõs enämb kassu.

Mõni aig tagasi ütel’ president Ilves ka Maalihe aokirjanikulõ, et ta hoit hennest arvamast ja hindõid pandmast, selle et tuu tüü tegijaid om ilma timäldägi ülearu.

Vast om meil, nii-üldä lihtsurõligõl kah vahel targõmb enämb tetä ja vähämb arvada. No võtami vai sääntse lihtsa asja, et tuumi tutvalõ vai ka pea võõralõ vanainemisele poodist, mea taal vaija, kaemi pühis kuusõ kah, ku taa taht, aga tõisi tuujõid nätä ega tulõman ei olõ. Aga jätämi kõva helüga targutamada ja märgutamada, melle taal latsõ ja latsõlatsõ tinavaasta pühis kodu ei tulõ ja vast sügüsest saadik käunu ei olõ. Kiä tõisi asju ja murõt tiid, aga tuu jutt, hindamine ja arvamine ei avita kedägi.

Nõlvaku Kaie