Uma Lehe 2023. aastaga jutuvõistlusõ võidujutt
Timahavvanõ aasta oll’ mino jaos üts esisugumanõ. Thuni kalendrist kaiõn es paistu külh midägi esierälist silmä. Ilmaruum käü ummi säädüisi perrä ja mõotas meid. Iristä ei saa, et vahtsõt es olõ. Mu jaos oll’ aasta imeline.
Ku ütskõrd kevväi mi mailõ jõudsõ, sis nigu iks, tull’ ütsik toonõkurg kah lämmält maalt tagasi. Kurõ kaasa sai aastidõ iist hukka vist elektriliini juhtmidõ vahel. Tuu juhtu õkva inne naabritalo vana peremehe igävikutiile minekit ja nii kaiõ ütsikus jäänü kurg timä ärsaatmist kopli päält perrä.
Seo keväjä tull’ vahtsõnõ nuur kurg ja naas’ naabri hoovi elektriposti otsa pessä tegemä. Lambakar’an ollõn sai vahti, kuis ehitämine käü ja edenes. Vahtsõ naabrinaasõga hää arota. Saiõ piltegi tettüs. Nal’alinõ olle tuud tüüd kaia, ehitüs es edene mitte üts raas. Edimädse ossa sattõva kõik aig maaha, es olõ näile sääl suurõmbat pidämise kotust kaabli man. Kõrd puhksõ kõva tuul kah viil alostusõ uppi. Läts’ tõsõl pall’o aigu ja vaiva, a pesäst olõ es viil haisugi. Ossakuhi posti all mugu kasvi. Sis jõudsõ paarilinõ peräle. Aig sundsõ takka, nüüd naksiva mõlõmba kipõlt koto luuma. Ossõ sattõ maaha iks edesi, a nuu jätetigi sinnäpaika, tuudi vahtsõ ja arvada parõmba. Pesä naas’ kimmämbält kuun püsümä.
Imäkurõl munõmisõ aig kipõlt käen ja nii tä sinnä viil poolikuhe ja väikohe pesälohko muna poet’ki. Tõiva mu kopli päält lambidõ haino suuri nokatäüsiga mano, et muna peris ossõ vahelt alla es pudõnõnu. Ega näil kerge es olõ! Tuu vana ja ütsik toonõkurg segäsi näide ello edimält kõvastõ ja vahel kisksõ peris kakõlusõs. A nä olli noorõ ja katõkõisi üte vasta, tulliva toimõ. Ütstõsõ alla kõik aig valvssiva ja ku tuu vana jäl pessä ründämä tull’, plagistõdi kõvastõ nokki, et tõõnõpuul appi tulõssi. Nii es saaki nä pesäst kuigi kavvõl kävvü. Noki plagistamist tull’ peris pall’o, nii umalõ tervütüses ku võõralõ kiildmises.
Üts kurg naas’ rohkõmb pesä pääl istma, haudminõ läts’ vallalõ. Pessä ehitedi kah iks edesi tugõvambas ja suurõmbas. Ümbrekaudu kurõpessin naas’ joba poigõ nägemä. Mi naabrinaasõga iks oodimi, kuna näilgi väiksit nokkõ paistma nakkas. Haudmisõga läts’ viil hulga aigu. Pessä es saa nä kõrdagi ummapääd jättä, kõgõ pidi üts munnõ ja perän poigõ kaitsma. Kül tsiiruti kulli, kül tükke vana ütsik kurg ligi. Käve ka tõsõ kurõ kavvõmbast uudistaman. Üts närviline ja rassõ aig – ei saa üteldä, et tsirgõl kerge elo olõsi! Ütsainumas essümine ja puja lännü. Ja nii lätsi nädäli ja piaaigu terve suvi. Poigõ kasvi üles kats, kuigi paistu, et edimält võisõ olla kolmaski.
Pesäkotus om tii veeren. Kõik müüdäminejä saiva kaia, kuis pere eläs, süvvä tuvvas ja puja kasusõ. Vana tõi noki vahel söögipoolist, pesäst kerküva noki vasta võtma. Suurõmbas kasunuilõ pojõlõ naati süüki pessä maaha pandma, et nuu opissi maast süümä. Pessä valvati iks hoolõga, üts kurg püssü kõik aig lähkül. Läts’ viil mitu nädälit, inne ku puja naksi siibo sirotama ja pesä pääl saisma. Har’otiva iks ütstõsõ ala, pesä jo väiko ja lääne puulõ kaldu kah! Saiva nakkama ja alla es sata kedägi. Vana kurg maandu iks korgõmba veere pääle, vast pruuvsõ pessä rohkõmb sirgu hoita.
Poigõ siiva ja jala kasvi järest pikembäs ja tugõvambas. Hüpäti joba kõrgust ja plaksutõdi siibõ. Kõnõliva umavahel määndsegi sosina ja räginäga. Tõisi kurgi pesist naksi puja jo vällä lindama ja pesä tühäs jäämä. Mu sünnüpääväl (23. põimukuud) lubasi poig tulla ja viil pilti tetä. A tuu päävä hummogu, ku lamba nurmõ lasi, oll’ suurõmb kurõpoig piirikivi man ja näüdäs’, ku torrõ om katõ jalaga maa pääl hüpätä. Vehkse siiboga ja tegi tandso. Är sa ütelgu, et tä es taha kaejilõ näüdädä, ku tubli ja rõõmsa saa olla üts suur tsirgukõnõ! Nädälipäivi jago kävevä nä lambidõga kuun nurmõn söömän, edimält üten vanõmbidõga, perän ummapääd. Lamba aiva näide söögipoolidsõ liikma, olõ õnnõ nopõ ja püvvä kinni.
Vanõmba võti taiva all tiirutamisõ ja liuglõmisõ oppusõ ette. Alostiva madalast, sis iks korõmbalõ ja korõmbalõ. Tuu olle ku näide tsõõrimäng. Puja vässü är ja õhun juhtu eski kokkopõrkit. Vana veivä puja tuupääle pesä pääle puhkama.
Ütel pääväl lindsi neläkeisi üle mu pää, sirgõn rian. Jätivä hüväste. Kas mi keväjä viil trehvämi? Ma olõ siin ilman peris pikält elänü, a seo olle midägi vahtsõt ja süämen om hää ja hell tunnõ. Egälütel om uma tii ja aig antu siin päävä all.
Orassoni Rael-Adiina
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
