Ellimi maal. Meil oll’ väikokõnõ majakõnõ, kohe mahtu nii inemise ku eläjä. Egälütel iks uma ruum, a muido oll’ kõik käe-jala man.

Päiv tsilgut’ jo kaartõviiri, kohe ilmahtuma pikä iätsilga kasvi. Mi sõsaraga tõimi noid tarrõ ja laksõmi. Ollegi joba urbõkuu viimäne päiv.

Esä säädse hinnäst sõbra sünnüpääväle minekis. Sälgä pandsõ kruudilidsõ triiksärgi ja jalga kalifeepüksi. Nuu olli säändse püksi, et ülevält lagja ja seere lätsi kitsas. Ümbre jala mähkse pehme villadsõ jalaräti. Ma iks kõgõ mõtli, kuis esä naid rätte mõist nii mähki, et nä hõõrdma ei nakka. Noidõ otsa tõmmas’ kirsavoi, kohe hää kitsit siiri toppi. Särgi pääle käve viil puhvaika, mis olle nigu vatti täüs ja väega lämmi.

Esä läts’ minemä ja lubasi imäle, et tä tulõ iks üüses kodo. Ku mi sõsaraga magama lätsimi, jäi imä raamatut lugõma ja essä uutma. Hummoku üles tullõn es olõ viil esä kodo tulnu. Imäle tuu muidoki es miildü, et esä hinnäst üüses sünnüpääväle unõht’.

Et oll’ edimäne mahlakuu, sis tull’ imäl hää mõtõ esäle tagasi tetä.

Väläussõ man oll’ var’oalonõ, kon lehmähainu hoiti. Imä käkse sinnä hainu sisse üte vana kaska nii, et õnnõ alomanõ viir vällä paistu, ja kaska veere ala tsusas’ vana vildi.

Lõunas tullegi esä kodo. Mi ussõ pääle kaema, mis saa. Esä silmäs’ toda hainu sehen magavat miist ja läts’ väega kur’as. Ütel’ imäle: «Ma olõ üte üü kotost är ja sul joba armukõnõ asõmõl.» Võtsõ sis jalast kinni ja sikut’, a peio jäie õnnõ tühi vilt.

Mi hõigimi «aprill» ja naarimi kõvva.

Esä oll’ viil tükk aigu pahanu. A peräst heldü är ja naarsõ esi kah. Ütel’, et säänest hullu aprilinall’a ei olõ tälle viil kunagi tettü. Läts’ kõrras vällä ja tull’ ilosidõ urvauti-ossõga tarrõ tagasi. Sis läts’ imä mano, kallist’ kõvva, and’ ossa ja pallõl’ andis.

Urmi Aili