Võromaa elon käävä pööräsüs ja ilo käsikäen
ja inemise omma tan esivärki ja luuja
Viil mõnõ päävä iist saisi Rõugõn Suurjärve kaldõ pääl ja tundsõ elost rõõmu. Tuul aokibõnal olli suurõmba tüüas’a tettü, süämen oll’ tollõst vahefinišist mõnnus rahu. Kai üle järve paistuvat valgõt kerikut ja sai vahtsõst arvo – aigu ei olõ olõman. Seo vana tõtõ: minnevaig, ollõvaig ja tullõvaig omma kõik kokko poimunu. Kongi aian kaes esä Toivo, kas keväjäne üükülm mar’ahäitsmile liiga om tennü, veli Tõnis valmistas kirändüsfestivali loengut ette. Ma hulgi tütrega ümbre, näo omma meil kriimõ täüs. Ja kongi omma vanaesä-vanaimä jäle ja raa. Puu ja maja; keriguoppaja kantslin, mehe poodi takan. Elovaim hõl’os.
Kõik seo lagja ilm, miä Tarto puult tullõn kõrraga vallalõ lüü. Mõnõ päävä iist sai valmis filmikassett «Metsik lõuna» – kultuuripääliina Tarto katõssa lühkeist dokumentaalfilmi. Sai olla osalinõ tollõn filmimaratonin uma filmikesega «Ellojäämise kunstniku», kon läbisegi uma perre mütoloogia ja tõisi käest kuultu-nättü luu. Sis kah kiäki küsse, et kõnõlõ noh, määne tuu võrokõnõ om. Nuuruspõlvõst om meelen, et võrokõnõ om tuu, kiä sinno tiiveerest auto pääle võtt, ku Tal’nan võit liina veeren hääleten ulli näoga uutma jäiäki. Võrokõnõ om tuu, kiä, ku sa tarrõ astut, hõikas joba kavvõst: kuulõ, sul om kimmäle kõtt tühi, kapin om mett ja leibä, teemi kohvi kah. Tuu tulõ miilde noist käügest Tal’na liinan elänü, Krabilt peri eestiaolidsõ humanitaartiidläse Sae Evaldi mano, kiä uma latsõpõlvõ kütüst, triksteri vaimu üle Eesti lakja pilsõ.
Võrokõnõ om lämmä süämega. A uman filmin säe kõrvuisi Balkani pöörädse elo ja latsõpõlvõ Võromaa. Seo om tsipa tõõsõ mekiga: piibupigi, puskari ja õllõvatuga maailm. Kõik neo külämiihi jutu «Oi, ma olli lits miis!». Olõ pruuvnu noid juttõ kirja panda, a sulg ei olõ nõsõnu, näpu omma puutri klahvõ pääl nõrgas jäänü. Neo jutu, kon Tulnuka-miihi «Kas sa tälle tisse vaihõlõ olõt pandnu?» kõlas peris lahjalt. Kusturica filmin «Must kass, valgõ kass» kõrdaja motiiv, kon tsiga süü Trabanti, and tsipa edesi seod Võromaa latsõpõlvõ, kon tsiga olõs võinu süvvä Ford Sierrat, ku tä es olnu joba esi pintslile pistet.
Ja säälsaman vanaimä Hilda ja jõuluõdak Rõugõ kerikun, pühhiaigsõ hellähtümisepisara. Eederihõngulinõ rohokapp. Võromaal om kõik kuun – tsirgutii kuma ja sitaaur. Ja inemise – esivärki ja luuja. Kunagi hulga noorõmbast pääst kävemi üten esä ja lellä Üloga külän Sapasõ Kaljul Haani lähkül Hallimäel. Seo oll’ noorõ inemise jaos üts äge maailm. Kalju kai joba todaaigu uma antennega Poola televisiooni ja ku talvõl ilma külmäs lätsi, putit’ köögin traktorit. Kuigimuudu oll’ traktori ümbre ka neli saina tegünü ja katus pääle, suur tego oll’ keväjä massin köögist vällä aia. Üte saina pidi tuu jaos maaha lahkma.
Sis peris eräle romaan vai film võinu olla Kütioro võlumaailmust – Ohaka Valduri ja Eetla aigõst, ku kokko saiva 1960. aastidõ kultuuriheerosõ kooni Piitre-Leelo avatu ateljeeni vällä. Vaimusärinät ja ekstaasi, sekkä rahulist puiõkohinat ja pilvi. Eesliid-tsiku, kassõ-pinne. Vägevit inemiisi üle ilma, kiä sinnä kõik kokko omma jõudnu. Suur rõõm, et joba päält paarikümne aasta olõ saanu Kütioron lätte man kävvü. Piitre ja Leelo omma minno pall’o mõotanu.
Mõnõ aasta iist võtimi Kalve Toomassõga ette ekspeditsiooni – mehe poodi takan. Kuis võtta aoluu jaos üles tuu harv inemiseliik, kiä tulnu no jo luuduskaitsõ ala võtta. Sis mi viil mõnõ löüdsemi, aimi juttu ja korssimi täämbädse päävä folkloori. Tuuga tahtnu no edesi minnä, perämäne aig. Tan ka väiku üleskutsminõ: ku Võromaal om viil mõni poodikõnõ, mink mano filosoofõ ja elokunstnikkõ kokko tulõ, pallõ teedä anda.
Tootseni Jaan, üü-ülikooli- ja filmimiis
Jaan üten tütär Sireli ja lehmiga. Orro Kalju pilt
