Olõmi joudunu ärä uuta ao, ku uma aiakraami usku inemise kokku trehväten ei kõnõla tuust, mea riigi vai esihendä tervüse poolõ päält sandistõ. Päämine jutt käü õks tuu ümbre, kas maa tett, kas muld jo lämmistünü, medä on kiäki julgunu kilemajja istuta vai medä õks viil potiga tarõn aknõ pääl hoit.
Säändse keväje, ku pea maikuu lõpuni kasvumaja luugikõist õdagult kinni ja hommugult enne tüüle minekit valla tegemä vooriti ja vahel sääl kilekuudikõsõn üüse lämmä hoitmises küündleid palutaman käüti, olli vahepääl nigu meelest lännü. Nüüd om üükülm jälle kõva tegija. Kõik puu ja puhma häitsese tinavaasta nii armõdu ilustõ ja tsirgu hõikasõ kah ütstõsõ võitsi. Tuu tege hääd miilt, aga et suvõ tõsõn poolõn ja sügüselt medägi suuhvõ, sahvride ja keldride panda ollu, peat põra hoolõn olõma. Ku tunnus, et ilm pikält hõel, ei panda pall’us esiki herne ja oa potti külvä ja lämmän hoita, kooni saat vällä istuta! Siski häste, et mi inemise tuuga harinu omma, et medägi hääd niisama suuhvõ ei sata, ja tuu tiidmine põlvõst põlvõ edesi lätt!
Armõdu hää miil om tuust kah, ku egasugutsõ tüü manh meelen sais, et ku esi tiit, om tett ja murõt vähämb.
Ildaaigu oll’ suur talgupäiv. Mõnistõ koolimaja ja rahvamaja manu tull’ nii pall’u talguliisi kokku, et kae ja imestä ja tunnõ rõõmu. Nime oll’ kirja pandunu enämb ku katõsakümmend inemist, aga arvada, et rahvast oll’ enämbki, selle et mõni ildamb tulõja läts’ tasakõistõ tüüd nahistama ja es tiiä paprõst medägi. Tuud, mea rahvas, eriti noorõ mehe üleminevä puulpäävä aitüma iist ärä tekki, oll’ õks vääga pall’u! Ja ku naasõ-latsõ peräst talgulõunõt kodu lätsi, sis mehe lahki tüüd õdaguni. Kiä sis tuud päält saa kaia, ku neide vaarvanõmbõidõ tüü ja murhõ toel ehitet rahvamaja lagunõma nakas vai koolimaja, konh esi oppinu olõt ja konh ka vanõmba mitu põlvõ tagasi pinke läikmä istunu ja põrmaduid lohklikus juuskunu, kehva vällä näge!
Mul hennel om õitsõmise kuuga latsõst saadik ummamuudu lugu. Ku kõolehti ja nartsisse lõhn jo toominga lõhna vällä vahetas, om kõrraga illus ja veidükene hallõ olla. Nuu lõhna omma jo kooliaasta lõpõtamise lõhna. Ütest küllest oll’ latsõl hää miil, et sügüseni koolitüüd tegemä es pea, aga suvi oll’ veidü nigu ütsik. Ja ega aasta läts’ üts klassitäüs rahvast umma tiid ja naile kõnõldi rahvamaja saalin nii ilustõ. Medägi oll’ noorõn elun joba läbi saanu.
Täämbätse pääväni ei saa rahuligu söämega kullõlda Dunajevski «Koolivalssi», millega kõik lõpuaktusõ alustõdi. Nii illus ja rõõmus, aga hallõ kah.
Nõlvaku Kaie
Konnakapsast vai varsakapja om vähäs jäänü. Kel alalõ, peat hoolõga hoitma! Nõlvaku Kaie pilt
