Teno filmile savvusanna sõsarist um mikandi savvusann maailman kuulsust kogunu. Mu jaos tulõtas savvusann ummi lõhnu ja juttõga miilde latsõpõlvõ. Kooni säitsmendä eloaastani kävegi ma õnnõ savvusannan.

Sannaga tulõ edimält miilde vanauno Karl, kiä minno tihtsäle hoitsõ. Karl oll’ pikä halli habõnaga, nigu elon jõuluvana. Ku ma olli nii neläaastanõ, istõmi iks sanna man ja kõnõlimi ilmaelost. Ma küsse, timä vastas’. Mullõ um tuu miilde jäänü ku edimäne elooppus vai nigu nüüd üteldäs: coaching.

Ku inemine saa vanõmbas, taht tä latsõpõlvõ tagasi minnä. Nii tull’ mullõgi päähä mõtõ umast savvusannast. Kai minevä sügüse mõtsan ümbre, et vast saa sannajago palkõ. Näi, et üräsk, kedä pall’o vandva, oll’ mullõ appi tulnu ja tennü är valigu, määndse puu sannapalgõs maaha võtta. Nii saiva nuu puu maaha võetus ja sanna jaos mõõtu lõigatus.

Hää sõbra kaudu löüdse Viitinäst ka imelidse nuurmehe, Ott nimes, kiä sannu üles rago. Imehti, määndse pühendümüsega tuu nuur miis puutüü man oll’. Tä oll’ är opnu kavalusõ ja nõksu, miä olli mullõgi üllätüses, kuigi olõ puutüüd hulga nännü, selle et esä oll’ puutüümiis.

Tsipa tegemist oll’ sanna pistüpandmisõs lua saamisõga, a löüdsemi üten keskkunnaammõtnikuga viimäte iks säändse kotussõ, kon luudus jääs terves ja haanimiis saa sannan kävvü.

Jaanipäävä paiku saigi edimäne kütmine tettüs. Miihiga sannan käümise man um plaanin kõnõlda är lugu «Savvusanna vele», miihi rõõmõst ja murrist ja tuust, kuis meil periselt lätt. Ja mi ei olõ mõtõlnu naisi kõrvalõ jättä: ku miihijutu kõnõldu, meelütämi nimäki sanna.

Mälestüisi ja häid asju latsõpõlvõst tasus vahel iks miilde tulõta ja är tetä, ku um võimalus. Ku hindäl umma latsõ vai latsõlatsõ, um aig-aolt hää näidega sannatrepi pääl istu, sanna küttä ja vastada näide küsümiisi pääle, et nä saas ello üten taipamist, määne maailm um, kuis taa vällä kujonõs ja kuimuudu tan ellä võinu.

Pindmaa Aigar

Ettevõtja Pindmaa Aigar märgotas tan ilmaasju pääle tsipa tõsõ nuka alt, ku hariligult kaema harinu oltas.