Täpsiid aastaarvõ ei olõ mõtõt rehkendä, aga Antsla leevätüüstüs joba tüüt’ ja imä vanaimäga es piä inämb taina sõkmise peräst kaklõma. Mitte et kakõlust tuuperäst veidemb ollu, põhjuisi õks lövvüs. Jossu oll’ küll vast joba uma perämise tõmblusõ är tennü.
Mii ellimi tsipa üle poolõ kilumeetri poodist, aga meid lahut’ keväjält oja. Tegelikult õnõ kraavikõnõ, mia suvõs är kuivi, aga keväjäse suurvii aigu oll’ timäl suur võim.
Tuu kevväi oll’ eriline, kuna talvõl olli lumõuarma pia üle naabrimehe aidakatussõ. Naabrimiis sai aastapalga kätte villä näol ja mii ostimi timä käest leeväjahu jaos villä. Kuna leib oll’ nüüd poodin olõman, sis ostuvajadus kattõ är ja naabrimiis rutas’, et saanu inne kevädtöid salvõ tühjäs ja puhtas. Tuu salvi puhastamine oll’ kuigi imelikul kombõl köüdet kardinapuuga. Kiäki umaaignõ geenius oll’ arvõstanu vällä, et kardinapuu pitiv olõma valgõvasõst. Meile tuntuist ainiist oll’ valgõvasõ lämmä edesikandmise võim kõgõ suurõmb. Kui salvi puhastamine kardinapuuni jõusõ, nakas’ kogunõma komisjon, miä pidi hindama protsessi läbiviimise kvaliteeti ja tulõmust (maakeeli: puskari mekki). Vaieldi kõvastõ, aga kõik olli nõun, et ollas õigõl tiil. Komisjon istõ köögilaua ümbre ja kedägi suurt es huvita, mis vällän toimus. Aga toimu tuu, et oja oll’ nakanu juuskma läbi uibuaia (kon ütsainus uibu). Ma olli jumala kainõ ja näi är, et mesitarudõ põhja olli joba vii seen. Kutsi sis komisjoni appi ja taru nõstõti kuivalõ maalõ.
Vahepääl oll’ komisjon saanu tävvendüst onu Ruudi võrra. Timä elli Pakla Juhani võsu veeren, umbõs 2,5 km kavvõndan. Leib oll’ timägi perren otsan, aga inne pidi maitsma kardinapuust tulõvat kraami. Ilm kisksõ hämäräs ja onu Ruudi taibas’ kellä kaia. Mehekene peris hiitü: poodi kinnipanõkuni oll’ puul tunni. Haard’ sis uma lambanahast kaska sälgä ja üte armõdu pikä toki peijü. Niimuudu nakas’ purrõt müüdä oija ületämä. Olõs tä kõndnu rahulikult üle purdõ, oluki kõik kõrran. Millegiperäst nakas’ tä katõl puul purrõt tokiga iäd suskma. Niikaua susksõ, ku paiupuhma takast pässi üts iälaam vallalõ ja sõit’ purdõ kõgõ onu Ruudiga lahtiste vette. Sääl tuu vanamiis inämb pistü es püsü ja kattõ kõgõ tokiga vii ala. Ma es mõista uma pääga midägi, joosi jäl komisjoni kutsma. Hää, et oll’, kedä kutsu.
Ja nüüd tulõ tenu üldä generalissimus Stalinilõ, kiä nõusõ eriti rangõlt, et olgu loomapidämise hoonõtõ man pootshaagi pikkusõga nika katusõharja. Vot tuu haak oll’ meil olõman ja tuu lüüdi onu Ruudi kasuka sisse. Ei mäletä, mitu miist tedä sääl kuivalõ tõmbaman oll’, aga üts laivastikun tiinnü traktorist ütel’, et asi olõvat nännü vällä õkva nigu tšuktše hülgejaht. Onu Ruudi uma vettünü kaskaga and’ vana hülge mõõdu vällä küll.
Ma olõ peränpoolõ kinun nännü nii hülgiide tõmbamist kui palke parvõtamist. Mu arust ei olõ sääl tõtõstõ vahet, kas tõmbat elutut puunotti, koolut hüljest vai puulkoolut onu Ruudit. Tuim tüü minnu ei huvita.
Aga plusspoolõ võissi kokku võtta nii, et mul kattõ elus aos ärä tahtmine nakada hülgekütis. Vii vasta tunnõ kah siiämaani kõhedust. Mullõ tundus, et sääl all õks om kiäki Vetevana, kiä kamandas ummi tüülisi: «Poisi, seo miis om kullast. Mi taad uma turja pääl kandma ei nakka. Las tisbõrdas tsipa, küll tä saa esi aru, et tulõ põhja minnä.»
Ainult rämps ja praht püsüs vii pääl.
Pulga Jaan
