Oll’ illos lämmi suvõpäiv. Lätsi mõtsa viirde maaskit korjama. Päiv paistu ja nõrk tuulõkõnõ jahut’ ilma. Mul om uma kotus, kon ma egä aasta käü.
Paar väikeist topsi sai jo täüs, ku kuuli, nigu olõssi tsia röhknü. Hiitü är. Inne suuri puid oll’ võsu, kon kasvi nii kõivõ ku haabu. Mõtli, et lää kaema, a es julgu. Küküti haina sisse ja es liigahtagi. Tükü ao peräst jäi kõik vakka. Oodi viil vähäkese ja naksi sis maaskit edesi korjama.
Ega nuu mõtsmaaska omma väiku ja tuu tüü om väega ikäv. Olli üle tunni ao joba kor’anu. Siroti sälgä ja vahtsõ mõtsa poolõ.
Üte kotusõ pääl puu liiku edesi-tagasi, kuigi tuult es olõ. Haavalehe käve iks lipa-lapa ütstõsõ vasta. Mõtli, et imelik külh, mille inne sääl kotusõn tuul puhk. A noh, meil umgi säändsit vahtsit ilmanättüisi, et millegi üle olõ-i imehtä.
Korssi viil vähäkese, sis saiva mar’a otsa. Naksi läbi pikä haina kodo poolõ haalma. Kõrraga läts’ must vähä kavvõmban hain kattõ lehte lakja ja kiäki olõssi säält nigu maru kipõstõ läbi sõitnu. Arvssi, et nigunii huss.
Kääni otsa ümbre ja lätsi är mõtsa ala. Sääl es olõ nii pikkä haina. Vähämbält oll’ jalgu ette nätä.
Tollõst kotusõst müüdä minnen, kon nuu haava hällü, olõssi piaaigu sisse astnu. Kiäki oll’ tennü suurõ värski pabulist koogi, kon häste pall’o rohiliidsi kärbläisi pääl kõttu täütmän. Sis sai arvo, et vast põdõr liigut’ noid ossõ. Paarin paigan olli tsia kah maa üles tsungnuva.
Takastperrä naas’ nigu vähä kõhedu, kuigi ma es näe kedägi.
Urmi Aili
