Miildüse mullõ naa suvõao rändämise. Õks mõtsa nuuri kikkasiini perrä ja tagasi. Õks aiamaa pääle värski söögikraami perrä ja jälleki säält tagasi. Nuu rändämise ei olõ väega pikä, tuuperäst vast miildüse.

Midägi siski om väega muutunu. Ei tunnõ inämb är noid tutvit paiku, kon varrampa hulga kõrdi käünü olõ. Mõts om muutunu, kõrraligu seenepaiga väiku ao seen lakõs raotu ja sääl, kohe ragoja viil jõudnu ei olõ, omma tormi külän käünü ja kõik segi käändnü. Ei olõ inämb noid tiiratu ja tutvit puid üles löüdä om suur vaiv.

Nii ommaki mu edimädse suvõao rändämise toonu päähä mõttõ, et vana ja harinu maailm olõs nigu otsa saanu ja vahtsõnõ pääle alostanu. Kõkkõ tulõ otsast pääle opma ja uurma naada. Määndsegi tarkusõ ja mõistmisõ vanast ilmast omma alalõ, a tuu, midä näet vai ette võtat, paistus ollõv tävveste vahtsõnõ. Ka mõttõ rändäse tõisildõ, harinõmalda mooduga.

Määnestki as’alikku seletüst mul säändsele umahindä maailma muutumisõlõ ei olõ, om õnnõ tunnõ. Ja tiidmine, et muutuisiga tulõ leppü, vanast kinnihoitminõ ja mälestüisin elämine kohegi edesi ei vii.

Sääne mõttidõrändämine sis täämbä.

Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja