Keväjelt, viil parõmb talvõl om alasi hää plaani petä ja lubaduisi anda, kohe suvõl minnä ja medä tetä jovvat. Aga jo maikuul nakas tunduma, et tuud peris vapa aigu om hõel löüdä ja päävä, nädäli ja kuu tükise nigu võitsi juuskma. Lilli nii aian ku niidu pääl lätsi ka tinavasta hariligust varõmb häitsemä. Es olõ aigu pojengel ega jasmiinel jaaniaigu uuta ja põdrakanep ja angõrpist omma jo ammu unõtanu, et neide aig oll’ vanastõ augustin. Kuldnoka petti edimetsi pesätäüsi latsi leeripitu jo juuni algusõn. Külh oll’ nuid lindamise ja laulmise har’utajaid aian puhmõ vahel hulgasnõ!

Sääne ruttamine loodusõn pand inemiisile ka nigu utsi pääle. Mõtõldas mitu nädälit ette, kohe minemä peat ja tahat ja mea tetä tulõ ja tahat, ja sis tunnuski, et varsti jaani käen ja ei jovva kauõmbadõ sugulaisile küllä ega mitmalõ kontserdile ega näitemängulõ, mille pääle talvõl mõtõldi.

Nuil, kiä pümmembäl ja külmembäl aol rahvamajja laulu ja tandsu har’utaman kävve, oll’ Mõnistõ kandin õkva tuli hanna alh jo keväjest saadik, külh naabride, külh valla pidul. Vanõmbõide inemiisi esitegemisele pand’ rasvadsõ punkti jaanieelne aig, ku katõ nädäliga kolmõl suurõl pidul käütüs sai. Tuu viimäne, Lõuna-Eesti uma, mea Viljandin peeti, jääs viil armõdu häste miilde, aga minkperäst, tiidvä ennegi nuu, kiä sääl olli. No vähämbalt oll’, mink üle tagasi sõitõn bussin irvitä, ja naar pedi õks tublistõ tervüst parandama!

Aga tuud, mea meele pikäs aos hääs tege, om Mõnistõn suvõ edimätsel poolõl juhtunu peris pall’u.

Latsi kaitsmise päivä, medä põra soovitõdas ennegi latsi pääväs kutsu, peeti Mõnistõ pargin nii uhkõdõ, et kavvõmbast tullu külalitse tunnisti peräst, et naa saie hään mõttõn kadõlikus. Üte perhe liinast tullu latsõ olli tahtunu ennegi siiä järve tsuklõma tulla, a es talda enne õdagut kodu minnä, nii vahva ja huvitav oll’.

Mehkamaa noorõ imä ummi latsiga, kedä Rõõmurulle nime all teedäs, olli löüdünü pall’u abiliisi ja toetajaid ja muiduki ka esi tuu pühäpäävä hääs kõvastõ tüüd rabanu. Latsilõ pakuti armõdu pall’u meelelahutust ja süvvä-juvva oll’ ka küländ. Ja küläliisi oll’ kokku päält 300!

Mõnistõ kooli laagri mõni päiv ildamb Ähijärve veeren oll’ mu meelest niisama hääd kadõlikkust väärt. Opõtaja olli enne kõvva mõttõtüüd tennü, et katõ päävä sisen kelgi ikäv es naka ja tarkust kah õks manu tull’. Oppi ja har’uta, meisterdä ja mängi sai vaban loodusõn ja vähämbäil oll’ arvada edimene kõrd telgin maada. Tsuklõmine oll’ muiduki tuu preemia, minkperäst ülesannõtõga hoolõn olti ja mink kohta alasi üle küüsti, et kas õks saat. Muiduki sai, ilm illus ja Ähijärv parast muudu lämmi.

Mehkamaa kultuuriseltsi kõrraldõt jaanipidu Karisöödi pargin om alasi ollu üts õigõ uma rahva pidu, nii ka tinavasta. Annõtuisi najal püüsüs ta elun ja konagi ei pea kahjatsõma, et tultus sai. Oll’ palgat tantsupillimiis, palli uhkõ tuli, kõrraldõdi suurõmbõilõ ja tsillukõisile latsilõ muru pääl mängõ ja esini uma rahvamaja vanõmba ja noorõmba tegijä. Armõdu hää miil oll’ nätä noorõmbõidõ tandsjeide esinemist. Naide rühm naksi talvõl har’utama ja naa olli no edimäist kõrda publiku iihn. No külh oll’ illus kaia!

Suvõ tõnõ puul om viil iihn. Vast tegünes no enämb säänest aigu, ku saat esi küllä minnä vai kauõmbast küläliisi vasta võtta: kohustusõ ja tallitusõ enämb nigu kontrolli alh. Jagus ka näütemängõ ja kontserte, esiasi, kas om vaija vääga kauõdõ kõkõ kaema joosita. Hää om mõnõl vagatsõl õdagul ka peris tasaligult umaette istu, tsirkõ kullõlda ja hääd miilt tunda, et kõik om viil tükk aigu hall’as, lämmi ja ka küländ valgõ. Pääväkene paistus jo külh tõistmuudu, nigu tõsõ nulga alt, aga ei olõ viil väsünü.

Nõlvaku Kaie

Pedäjekoorõst paadikõisi tetti kooli laagrin mitman rühmän, kõgõ tsillõmbõist kõgõ suurõmbõidõni. Nõlvaku Kaie pilt