Vinne aigu oll’ pall’o põllutüükuulõ, kost tull’ perädü hulk as’atundjit. Nuu olli sõs elu edesi viijä maal. Om miiki perren noid mälehtüisi noorist ja tublidõst opjist.
Noin koolõn olli oppaja iks kah tähtsä ja targa ja pandsõva kapaga mõistust päähä. Tuukõrd oll’ jutus sääne teemä: kes om pull?
Tulõvadsõ zootehnigu kulssiva ja teivä märkmit kah. Oppaja mugu selet’ ja selet’ ja küsse lõpun, kas asi selge.
Üts pikk loikam nõstsõ kätt: «Ütelge, pall’o tuu pulli suguelund kaald?»
Tuupääle läts’ oppaja näost vereväs ja pomisi midägi. A küsüjä es saa rahhu ja kostsõ: «Ma iks mõtli, et ku tuu organ om löögivalmis, pall’o sõs?»
Tähtsä ja tark oppaja mõistsõ hinnäst vällä keeruta. Et umin varatsõmbin juttõn oll’ tä kõik aig määndsitki protsente ette andnu, tull’ seogi vastus jäl protsenten.
Raudkatsi Ene
