Joba sada päivä innemb naati telekast olümpiämängõ alostusõni päivi lugõma. Sportlasõ loi noid päivi arvada joba sis, ku eelmine olümpiä läbi sai. Rahvas tiidse, et mängu tulõva, a kiä sõs päivi viisis lukõ.
A sõs tä naas’ pääle. Uudissõ omma õnnõ olümpiäjuttu täüs. Kuis tull’ vällä avatallitus, määndse omma uma riigi sportlaisi medäliluutusõ ja midä kõkkõ viil.
Mõnõ kaesõ tuud spordialla, miä hindäle huvvi pakk, mõnõ kaesõ olümpiät võiolla inne tuuperäst, et hulk tõisi saatit om är jäetü. Mõni võiolla ei tiiki olümpiä peräst televiisorit vallalõ.
A ku mõnt õkvaülekannõt kaema nakkat, sis jäätki kaema. Äkki avastat, et olõt kaenu joba kats tunni ujomist, mille perrä sul ilmangi huvvi ei olõ olnu. Ja sõs nakkat kõrrast inämb kaema, ku joba uma riigi sportlanõ om olümpiä finaali päsenü.
Olümpiämängõl om määnegi lumm, miä pand sportlasõ kõvõmbit tulõmuisi tegemä ja päältkaeja läbi ekraani sportlaisilõ üten eläma.
Rahmani Elo,
Uma Lehe suvõtoimõndaja
