Seo kirätüü om tävvendüses värskelt internetti üles pant mu laululõ «Raestu». Vana võrukiilne sõna ja eesti kiräkiilsest vormist (raiesmik) mitte kuigipall’u tõistmuudu, a üts ku tõnõ küsüs tähendüst. Ja ku vastama nakada, tulõ vällä, et asi nii üts-ütele ei taandugi.

Kõgõpäält: ku talvõl om tettü lagõraie, kas sis keväjält om sääl raestu? Viil mitte, edimält om lihtsäle kannustik. Kõik vana mõtsa taimõ omma viil alalõ ja häöse hillä-tassa. Asõmõlõ tulõva raestutaimõ. Kanarbik näütüses. Ku ruttu tuu sünnüs, sõltus õigõ mitmõst tegurist. Näütüses kasvai tuust, mia sääl inne kasvi. A tuu om joba puht mõtsameeste rida, las nimä tegelese.

Nüüt huunissust. Nimi ei tähendä, et nimä kellelegi huugu olõs andnu, a tuud, et näide kuju ja värm omma õkvalt imetävä märä udara muudu. Keväjädsen mõtsan om tedä küländ rassõ är tunda. Tuu om või-olla üts ja mitte päämine põhjus, milles tedä nii veidü tarvitõdas (tuud nimme, mia kiräkeeli om kevadkogrits). Ma loe päämises põhjusõs tuud igävest ruttu ja tampi, mia innembä käve põllu pääl, a nüüt nakas joba mõtsa kah kolima.

Raestu taimõkooslus ei jõvva vällä kujonõda. Kas huunisa om ohustõt liik? Ei tiiä, või-olla et om. Ku mii mõtsu majandamine viilgi tuure kogu, või noid säändsiid liike olla viil kümniid. Ja ku mii säändsiid protsesse rõõmsal meelel päält kaemi, võimi ütspäiv avasta, et inemine om ka ohustõt liik. Meist võiva saia määndsengi mõttõn samojeedi, hindäsüüjä. Kaemalda tuu pääle, et magu om opnu siidmä hainaritsikiid.

Tegelikult: ku mõtsasiini kõrralikult tunda ja õigõl aol korjada, om meil uma kodumainõ valk olõman ja hainaritsikä las jääse kõrbõrahvalõ.
Ku nüüd raestust viil paari sõnaga, sis meil nimä ommagi väega virga kasvuga. Laul om kirutõt nii, nigu raestu olõsigi kannustik. Aga nii ei pea olõma. Tuu om muiduki erälde teema, suur ja lagja.

Pulga Jaan
 
 

Kullõ Pulga Jaani laulu «Raestu».