Terve elu olõ ma rassõt tüüd tennü, Tsiberi vangilaagrin olnu, kolhoosin ja sovhoosin. Kõgõ om tuu viinaputõl mu sõbõr olnu. Vahel es olõ söögi jaos rahha, a viina jaos iks oll’.
Kolhoosi aigu oll’ mul üts hää sõbõr. Tä oll’ autujuht. Ega tä üttegi kainõt päivä es näe. Tä oll’ ka ütiskundlik autuinspektri. Miilitsidega üten jõiva ja kes viil inämb-vähämb jalgu pääl püssü, saadõti tii pääle massinit kontrolma. Nii mõnigi autu sõitsõ võssa, tuu punnitõdi miihiga vällä ja jälleki minti viina perrä. Tä es ütle ütelegi abitahtjalõ är: mõnõl oll’ vaia immist kuldi manu viiä, mõnõl mõtsast puid tuvva. A egä sõidu iist küsse üte ruubli, nii naati tedä hinnäst kah kutsma nimega Rubla. Ma timä õigõt nimme es tiiäki.
Üts õdak es olõ kotun üttegi viinatsilka. Rubla oll’ õkva nõun ja põrutimi Sännä puuti. Tagasi tullõn vaiumi Luhamõtsan silla man sisse. Pruuvsõmi massinat vällä aia, ei midägi. Hää oll’, et silla man püüdsevä kats vinne soldanit kalla. Tulliva appi ja autu oll’gi vällän. Ma võtsõ karmanist viina vällä, et paku vaiva iist veidükese. Kon timä: pandsõ päkä kesk pudõlit, klõnksas’ är ja tõnõ soldan pandsõ perräjäänü nahka. Hää, et tõnõ putõl jäi viil karmanni. Õdagu lätsi tuud puukuuri maitsma ja käkse halgõ vahelõ är. Mõnõ ao peräst tahtsõ viil ütte lonksi, a putõl oll’ tühi. Olli korgi halvastõ pääle pandnu. Õdagu naanõ kitse minnu, et mul ei olõki viinahaisu man. Oll’ mu sängüpoolõ kah joba är lämmistänü.
Pääle tüüpäivä olliva kõik mehe poodi takan platsin. Kes kõnõl’ umast kur’ast naasõst, kes sällävalust. Poodi takan tuias’ võõrit miihi kah. Üts tsusas’ mullõ käe peiu ja küsse, kas ma tedä ei tunnõ. Et andku ma tälle lonks veini. Ma ütli vasta, et tunnõ timä essä ja immä, a tedä ei tunnõ. Ja ku taht suutäüt saia, panku mu lehmähain rukka.
Kon Vinne aigu aeti iks puskarit! Mul oll’ lepävõsu ala tettü tuli ja sääl tä sis tsilksõ. Ümbrekaudsõ mehe saiva arvu, et koskilt tulõ ajamisõ haisu, ja olliva platsin. Seeni tuu tünn tsilksõ, ku miihil kusi inämb es pala. Kes sis kombõrd’ kodu, kes tõmmas’ hinnäst mõtsa ala kerrä.
Ma olõ nüüd joba väega vana miis ja või jo naisiga üten sannan kävvü. Viinakuradist olõ lõpus valla saanu. Ega ma pääle surma sinnä taivalõ ei tahaki. Mul omma vinneaigsõ katlamehe paprõ olõman ja tuu põrgu om vannu parteilaisi, kiudutajit ja päälekaibajit täüs.
Kalli noorõ! Jätke tuu edimäne pits võtmalda, muidu piäti terve elu viinakuradiga maadlõma, nigu ma.
Elmo
uma esä silmi läbi täämbädse ao nuuri pääle märken
