Kooliaasta om pääle naanu. Timahava kõnõlõsõ pall’o latsõvanõmba, et kõik koolikraam om maru kallis lännü. Tuu või nii olla külh. A või ka tõistmuudu olla, kõik om kontekstin kinni.
Tulõ miilde aasta 1990, ku tulli Võrolõ Reimani gümnaasiummi. Ei olõ meelen, kuis sis kõgõ koolikraami saamisõ ja hinduga oll’, a arvada või, et es olõ tuul aol midägi odavat ja vaivalt ka midägi saia oll’. Meelen om õnnõ tuu, et sälän oll’ mul sinine ja ülearvo suur pindsak. Kost tuu peri oll’, jäl ei mäletä.
Liinapoiskõsõ muidoki panni kõrraga tähele, et mul om pindsakulõ jäetü kõva kasumisõruum. Nä hikõrdi mu ümbre ja vahtsõva võõrast maakat, a midägi ütlemä es tulõ. Perän, ku sõprus saimi, omma iks mõnikõrd miilde tulõtanu.
Täämbädsel aol omma mõõdist suurõmba rõiva moodun ja säändse as’a pääle es tennü kiäki tõist näkogi. A tuukõrd oll’ asi tõistmuudu ja jäi elos aos miilde.
Arvada olõ tuust juhtumisõst ello üten võtnu opitunni, et ei massa karada esihindäst suurõmba kuvvõ sisse. Tarkus tuugi.
Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja
