Õigõ mitmõ Eesti laulu nakkasõ pääle võlssmisega. Näütes «Vana vokk», kon umaaignõ eesti rahva ebajummal Artur Rinne es vaivu hindäle selges tegemä, et aovalgus om inne päävä algust. Umaette pärl om tollõn rean «Haanja miis», miä jo hulk aigu om kandnu võrukiilse esilaulu tiitlit. Mis sääl «Haanja mehen» sis võlss om? Mu meelest om laulu autor Jaan Räppo kasutanu Haani mehe kõhna kujju hindä varjamises. Justnimelt kõhna kujju, kuna Räppo esi paistus säält takast selgele vällä. Kõgõpäält: Räppo kirut’ Eesti või-olla kõgõ geniaalsõmba lorilaulu kõva autobiograafilidse kallakuga. Laul sai nii hää, et olõs või-olla Võrust minemä pühknü nii Tiganiku ku timä poodi. Tuud es tohe sündüdä, sääl olõs Räppo esi kah kannatanu. Niisis, Kasaritsa miis tull’ laulust vällä jättä, et pästä Räppo isik. Asõndus Haani mehega om aga läbipaistva võlss: Haanin ei olõ määndsiidki lubjakivve. Noid kivve veeti Võrulõ Kasaritsast, kost ka Räppo esi perit.
Edesi läts’ nii, et üts võlss vei tõsõ manu. Kuna Räppo ja Tiganik tõnõtõist silmäotsangi es salli, sis leeväkandsu kastmise lubamine poodisaksa puult oll’ umaette nall’anummõr. Tõistmuudu olli loo aga proua Tiganikuga, kiä oll’ Räppo vasta häädüs esi. Võimalik, et tuu proua taibas’ är, et tegemist om geeniusõga, kuigi veripunatsõ geeniusõga. Ku kõkkõ iintuudut arvõlõ võtta, võisi umbõs aimada, määne oll’ «Haanja mehe» esialgnõ variant.
Kasaritsa miis vedi lubjakivve
kats-kolm päivä Võrulõ.
Kasaritsa miis läts’ Tiganiku puuti
uma kolmõ kopkaga.
Tahtsõ osta püksünöpse
uma higi-vaiva iist.
Tiganiku-herr oll’ kaubareisil,
emänd saisõ leti iin.
Kasaritsa miis pallõl’ emändät:
oh, emänd, lupa tsurgada.
Tsurka, nu tsurka, Kasaritsa miis,
kas ma sullõ keeldä saa.
Kasaritsa miis aga tsurgas’ pall’u –
puultõist tunni hoolõga.
Poolõtõsõ tunniga võisõ midätaht juhtuda, kasvai Adam Tiganiku kodujõudmine. Tuuperäst ei nakka laulu edespidist käüki ennustama. Säändse laulu võiva olla mõnikõrd perädü pikä, nii et kõigil väsüs helü är.
Tulõtami nüüd miilde, misjaos Räppo sinnä puuti läts’. Täl oll’ kolm kopkast ja tuu iist plaansõ tä osta püksünöpse. Miis oll’ puruvaenõ, a perämise raha otsust’ kuluta püksünöpsele. Kas puupüürega es tullu odavamp? Tan tulõ miilde üte elumehe jutt, miä lõppi nii: «Hummugus oll’ kõik asõ puupüüre täüs.» Jah, noidõ püüre harutamine võtt’ mehel hulga aigu. Muialõ es jõvvaki. Äkki oll’ Kasaritsa mehel kah kunagi noidõ püürega probleeme ollu? Äkki sõltu noidõ püüre asõndamisest nöpsega määnegi tähtsä ammõt, näütüses koduopõtaja uma? Noidõ asju üle tasunu edespite märki. Mu märgutus om tan kirän, edesi võinu märki mõni koolitõt filoloog.
Pulga Jaan
