Mul om väega hää miil, et mul ummõtõgi nii pall’u mutsu oll’, et ütskõrd 1965. aastal, ku Rõugõlõ sünnükodu tulli, reportõrmaki pääle uma imä Tootseni Hilda (1911–1989) jutu võtsõ. Nüüd om hää latsilõ ja latsõlatsilõ kullõlda anda. Paku tükükeisi imä jutust Uma Lehe lugõjilõ kah lukõ.
Tootseni Toivo
1. Nuurusaig
Varanõ latsõpõlv
Umast esäst ei mäletä ma midägi. Üttegi pilti kah ei olõ. Olli vast katõaastanõ, ku tä är kuuli. Kopsutiisikus. Imä nakas’ pidämä rendikotussid, mu velle olli vanõmba, nuu olli abis. Vahel võeti sulanõ kah.
Vabahussõda
Sõs tull’ sõda pääle. Leo võeti väkke, a Bruunu oll’ kavval, läts’ mõtsa pakku. Päivä oll’ mõtsan, tapsõ mugu põtru ja kitsi. Tä oll’ maru kõva jahimiis. Nojah, ja üüse sõs var’as’ hinnäst, kon sai. Vahel oll’ sugulaisi puul, a inämbüste oll’ kotun. Näil oll’ maja ala tettü sääne koobakõnõ. Ku otsja tulli, läts’ ruttu sinnä är.
Imä selet’, ütskõrd tulliva otsja, a Bruunu oll’ õkva toonu suurõ eläjä. Põdra vai mis. Tuu oll’ kõik aidan laokilõ. Ja umõta es olõ nuu otsja aita lännüki!
Ku sõda lõppi, anti Leolõ sõdurikrunt, a Bruunu es saa muiduki midägi – kae, ku pandas viil kinni! Tä andsõ hindä esi üles, kavva sa õks varjat. Tä pantigi sõs kinni ja mamma kutsuti kah vällä, et andku üles, kes Bruunut käke. Tä esi oll’ ütelnü, et tedä es varja kiäki, et tä oll’ mõtsan. Mamma oll’ kah ütelnü, et tiid õnnõ tuud, et poig läts’ sõtta, a kon tä periselt oll’, kost tä tuud tiid. Et tä om ausa eesti sõduri imä! Mamma oll’ kavval kah, tarvit’ är tuu, et Leo võeti väkke. Ülekullõja oll’ sõs ütelnü – no tahtsõ mammat sisse vitä –, et poig esi ütel’, et ti käkseti tedä. A mamma oll’ kangõ, ütel’, et ku poig uma imä pääle võlss, sõs las võlss, a tä tedä kül varjanu ei olõ. Sõs oll’ uurja ütelnü, et ärku tä kohtun kah tõistmuudu kõnõlgu. Es pandaki mammat kinni. Bruunu kül istsõ uma ao är. Jah, mamma oll’ häste tragi, es jää ütegi as’aga hättä.
Velle ja imä pulma
Noh, sõs võtt’ Leo naasõ. Bruunu oll’ vangin – kes kotust pidä? Mamma ütel’, et ei nakka tä sinnä minijä manu kah minemä. Kohe tä latsiga olõs lännüki, ma olli sõs säitsmene ja Minna vast kümnene.
Sõs läts’ mamma esi kah mehele! Mul omma nuu pulma nii meelen! Pulma peeti Leo puul. Mammal oll’ nimi Parts, mehel oll’ nimi Hani. Ku kerikun oll’ maaha hõigatu, et Liisa Parts ja Jaan Hani, oll’ kõik rahvas hikõrdama naanu.
Ja ku pulmapidu oll’, sõs ma tahtsõ mugu tandsi. Ma olli sõs jo suur tandsumiis. Ku velle viil kotun olli, sõs meil peeti väega pall’u pidusid ja ma kah tandsõ sääl hirmsalõ. Ja tuu om mul meelen, ku ma lei sääl pulman jalga vasta maad ja ütli: «See om mu uma imä pulm, ma taha tandsi!»
Lugu lätt edesi.
