Aastidõ iist istõ auton, kon pääle mu oll’ viil üts esä uma koolilatsõst pujaga. Sõidimi Võrolt vällä, Villändi risti mant müüdä. Poiskõnõ kai tiiviitu, üts noist oll’ umbõs sääne: TALLINN 248. Poiskõnõ lugi tuud silti ja ütel’: «Ei olõki tast Tal’nalõ pall’o maad. Tal’nast siiä om iks hulga pikemb maa.» Naksimi naarma, a tsipa perrä mõttõldõn ütel’ esä pujalõ: «Jah, sul om tävveste õigus.»

Tal’na tii vastaossus (paradoks) om tõtõst tuu, et ku meil om vaia pääliinan kävvü, võtami ette ja käümi är. A ku mõnõlõ Tal’na inemisele kõnõlõt, et tulõ käü mu mant Võromaalt läbi, põlg tä inämbüisi tiid pikäs ja Võromaad kavvõs. Ja kuigi matõmaatilidsõlt saa mõlõmba tii pikkusõ är mõõta ja üteldä, et naa omma täpsele sama pikä, om müüt võimsa ja tuud murda om rassõ.

Kolm Karula kandi ettevõtjat naist omma võtnu nõvvus pruuvi asja paranda. Kama Põim, Rätsepä Triin ja Visseli Kerti kirodi avaligu kirä, kon anni teedä, et kutsva aasta joosul Lüllemäele 12 gruppi Eesti tähtsämpi otsustajit ja noid inemiisi, kiä riigi esi paiku käekäüki mõota saava. Näil om plaanin otsustajilõ seletä ja tutvambas tetä mi kandi olokõrda ja pakku hinnatun söögikotussõn õdagusüüki.

Looda, et seo kinä iistvõtminõ avitas tiid pääliinast siiä ja siist pääliina tsipakõsõgi ütepikkudsõmbas muuta.

Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja