Keväjelt murõtat, medä üükülmä käest pästä ja medä kuivaga valada jovvat, a suvõ lõpun märgutat, kohe taa kraam kõik pandas, medä pall’u sai,» ütel’ ildaaigu üts hoolas pendrepedäjä. Nii omgi, et aiamaa päält õks söögikraami saat, ku suvi läbi ütest tüküst hellät.
Hõel asi om tuuga, et keväjelt om ilm lühükeist aigu maru lämmi, marjapuhma ja uibu lätvä häitsemä, ja sis tulõ mitmal üül kõva külm. Medä sa katat vai kuis kõkõ hoiat! Ja mõtsan viil hullõmb, sinnä ju vannu palajeidega häitsmeid katma ei lähä. Nii ei olõki siihn lõunõ puul, konh võinu lämmämb olla ku muijal, jo tõist suvvõ mustikõid ega palukõid.
Kurõmari om kavalamb, taa häitses’ ildamb ja võtt’ tuu vii, mea enne augusti ja septembri suurt põuda taivast alla tull’, hoolõga henele. Nii omma suun käüjeil näo naarul: marju armõdu pall’u ja ilusa!
Suvi tulõ viimätsel aol järest ildamb ja lätt ka ildamb, nigu tinavasta vääga kõvastõ nätä oll’. Aga külh ollu hää, ku edimene lämmi nii vara es tullu, et puu ja puhma häitsemä pand. Ku kõik ildamb kasuma-häitsemä nakanu, sis es jäänu miistki hääst ilma.
Aga ubinõidõ, marju ja pendrekraamiga om maainemiisil alasi ollu nii, et meä sul olõman, tuud jagat sõbrulõ-naabrile kah, ja medä sul ei olõ, tuud toova tõsõ. Nii om sügüselt egän köögin ubinaluhvt ja kurgi-tommadiunik laua pääl ja egän keldrin ja sahvrin sääntseid hoidisõpurkõ, medä pernaanõ esi tennü ei olõ. Purgikraami tuuas ütstõsõlõ maitsa ja vahetõdas retsepte.
Ei lõpõta tävve aruga maainemise ka karduliide süümist ja esiki ei märguta säänest hullu juttu, kas ütel pääväl tett süük tõnõ päiv viil kõlbas.
Ega lämmä septembri vasta ei olõ vast kelgi medägi. Päävä olli kummavõitu, a õdagu nii armõdu ilusa. Ildatsõ lilli lätsi aigsõst häitsemä ja häitsi kaugõ, nii et liblikõil kah pikemb pidu. Kibuvitsal omma edimetse marja ammu küdsänü, a vahtsõ häitsme lätvä jär’est vallalõ.
Üts liinaproua hädäld’ ildaaigu, et tsirgu enämb ei laula ja vahtsõ keväjeni and naid uuta. Kõnõli taalõ, et tsirguhääli õks om, ku elämise ümbre nii pall’u vaikust, et naid sidinäid kuulõt. Kurõ ka kruugutasõ jo tükk aigu ja õdagult tege musträstäs armõdu ilusat mõtlikku häält. Ja tõnõkõrd om vaikus niisama illus kullõlda ku tsirgulaul, ku ennegi kullõma jäiä taldat.
Pööripääväst saa pea paar nädälit. Mihklipäiv, kui vanarahva tarkusõ järgi kaali kooban ja naasõ tarõn pedi olõma, kah jo müüdä. Olkõ no kaalõ ja muu aiakraamiga, kui om, aga tarrõ ei taha viil jäiä, tuu aig om novembrist saadik nigunii vääga pikk.
Nõlvaku Kaie
