Oll’ illus, lämmi, tuulõlda vananaisisuvõ õdakupoolik. Ollimi lõpõtanu viimätse sügüsetse vällätüü. Istõmi perrega trepi iin pingi pääl ja tundsõmi innäst ku kala viin. Mi hää pini Sultan pikut’ kah mi jalgu iin ja ähkät’, nigu olõs timägi suurõ tüü är tennü. Kõrragõ karas’ tä üles ja tsusas’ nigu välgist minemä.
Piagi kuuldsõmi kõlgusõ mant haukmist, lõrinat, urinat, madinat, klähvmist. Ja sõs jäi kõik vakka. Tükü ao peräst ilmu mi vaatõvällä Sultan, hambidõ vahel pontsakas tummõ asi. Tä visas’ mi jalgu manu maaha määndsegi käkerüse: kaekõ mu sõasaaki!
Tuu asi oll’ hoobis elläi. Taksiirsemi pikält ja löüdsemi, et om nilõnu, pall’a hannaga kährik. Koolnu kährik! Pahandimi Sultaniga ja halõtsimi vaest mõtsaeläjät. Lõpus lätsimi otsma lapjut, kindit, sängülinna, kotust, kohe kährik maaha matta.
Kõrragõ kiäki röögät’: «Lännü!»
Joosimi trepi manu. Koolnu kährik oll’ jalga lasknu! Otsõmi ümbretsõõri kõik kotusõ läbi.
Lännü mis lännü! Kae kos saimi nõnanipsu!
Aidma Hele
