Mul um väikene kiiks: miildüs lukõ inemiisi elolugusid. Ildaaigu loi suurõ Itaalia laulumehe Andrea Bocelli luku. Väiku poiss, kiä sündü siiä ilma, kaot’ kuvvõaastadsõlt uma nägemise. Sääl raamatun um häste pall’o juttu tuust, kuis poiss opp, tege tüüd ja kõiki ummi poiskõsõvigurit ja kuis tä lõpus jõud vällä uma peris kutsumusõ – laulmisõ mano.

Kulssi raamadu lugõmisõ man mitmit tunnõ timä laulõ. Ku olõt õkva lugõnu, läbi määndside rasõhuisi ja hindäületämiisi um tä laulmisõ mano jõudnu, andva nuu laulu hoobis tõistsugumadsõ tundõ ja arvosaamisõ, et taa inemine um uma kuulsusõ saanu läbi väega suurõ tüü.

Edimält tahtsõ Bocelli hoobis juristis saia ja lõpõt’ki juristi eriala. A tä sai esi lukõ õnnõ noid kirätükke, miä olli pümmekirän olõman. Nii palgas’ tä hindäle õigustiidüse kirändüse ettelugõja ja jätse tarkusõ miilde. Tuu päält tegi tä juristieksämi är, sai kraadi kätte, a sis sai arvo, et advokaaditüü iks ei olõ tälle hengelähkü, tä taht lauljas saia. Elo tõi tälle kõrrast vahtsit oppajit ja opitunnõ tii pääle, nika ku lõpus tull’ võimalus lava pääl umma imelist hellü näüdätä. A innemb tuud oll’ kuid ja aastit, ku tä pidi muusikat mängmä lokaalõn, et valmista hinnäst ette suurõs lavaedus ja tollõs helüs, mis periselt timä seen helises.

Tuu lugõminõ pand’ märkmä, et mi iks väega pall’o tükümi virisemä, ku as’a ei lää peris nii, nigu tahami. A periselt või tuu man väega pall’o laiskust ja mitte-tahtmist seen olla. Säändside inemiisi elokäüke tundmaopminõ and tiidmist, et ku midägi um kostki är võetu, sis või olla um kohegi muialõ pall’o rohkõmb antu. Tollõ üleslöüdmine avitas egälütel ellä säänest ello, midä tä periselt um siiä ilma elämä tulnu.

Virisemine um as’alda, ei vii ello edesi. Ellä tulõ rõõmu ja mõnuga ja tetä tuud, midä kõgõ parõmbalõ mõistat.

Pindmaa Aigar

Ettevõtja Pindmaa Aigar märgotas tan ilmaasju pääle tsipa tõsõ nuka alt, ku hariligult kaema harinu oltas.