Ku lats olli, peeti meil tsiku kah. Mi perrel oll’ mitu tsika. Munapühis tapõti üts ja jõulõs tõõnõ tsiga. Imä pandsõ liha suula ja ütel’: «Ku om sann, saa liha kah.»

Esä kässe kõgõ tsiahanna kah kintsulõ külge jättä. Tuu hannakõnõ om suidsutõdult kõgõ parõmb. Mi uno tõi kah uma liha mi poolõ suitsu, ütel’, et meil hää sann, saa hää liha.

Kätte jõudsõgi suidsutamisõ aig. Esä vei sis liha sanna ja säädse orsi pääle suitsu. Ja mi naksimi velega uutma, kuni liha valmis saa, selle et egä kõrd saimi tuu tsiahanna hindäle.

Päiv aigu läts’, inne ku liha valmis sai. Esä nõstsõ sis liha jahtuma, esi läts’ kõrras lehmi talitama. Mi velega es jõvva är uuta, kuna tsiahanna saami. Veli oll’ vähä suurõmb, tuu võtsõ väidse ja ütel’: läämi kaemi, kas hand om joba jahtunu.

Lätsimi ja kaimi, pingi pääl kats tsiakintsu ja mõlõmbil hand kah küleh. Ma ütli, et nüüd saami mõlõmba üte hanna.

Esä tull’ kaema, mis mi sääl sanna man teemi. Meil oll’ kummalgi tsiahand näpu vahel ja seimi. Esä kai meid ja küsse: «Kas olõti katõ hannaga tsika eloh nännü?» «Ei,» ütlimi velega. «Nüüd ti seiti uno tsiahanna kah är, kõtust tuud inämp kätte ei saa.»

Nii sis jäigi, tsial om kats handa. Seod luku sai viil suurõn kah naartus, vot nii.

Sillaste Maire