Mi piäs nakkama krimkadõ kõrval muinasjuttõ kah lugõma,
noist võimi mõnikõrd peris hääd oppust saia
Ma naksi mõni aig tagasi mõtlõma, mis tuu tähendäs, et parhillatsõl aol om suurõs moodus saanu egäsugumanõ muhekrimi: esiki Juhan Liiv avitas joba pätte ja kur’ategijit takan aia ja saa ka mõnõ kätte. Et kas tuu om õnnõ ao küsümüs, ku Jaan Kross ja Ellen Niit, Krõll kura ola pääl, nakkasõ näütüses Kassaril detektiivitüüd tegemä?
Hääkene külh, krimka pand aju tüüle, et mõrdsuk vai rüüvli esi õigõlõ är arvada. Mõnikõrd käü tuu peris kipõlt, tõnõkõrd lätt rohkõmb aigu. Mõistatuisi mõistataminõ esihindäst om väega vana ja maagilidsõlt tähtsä aoviitmise viis – õigõst vastussõst olõnõs nii mõnigi kõrd inemise elu vai sääne väiku asi, kas saat hindäle õks õigõ naasõ vai mehe vai haarat võlssi – edimädse ettejuhtuva.
Mõistatuisi küstäs muinasjuttõn kah ja muinasjuttõ manu ma uma jutuga tahtsõgi vällä jõuda. Mi keerulidsõl aol piäs nakkama muhekrimkadõ kõrval hoolõga muinasjuttõ kah lugõma. A mille nii?
Võtami näütüses säändse muinasjutu, kon tulõ är arvada, kas seo, kiä hinnäst meile võõra sitavigla, hulkva kodukitsõ vai hummugupudru pääle sadanu hainapuru muudu vällä näütäs, om tõtõstõ õks seo, kiä tä paistus ollõv, vai om hoobis kiäki tõnõ, kiä taht meid hanis tõmmada ja tuu läbi kurja üten tuvva. Ku mõistatat är, et võõralõ sitaviglalõ omma kur’a sõna pääle loedu ja ku sa magama läät, heränes viglarõibõ ellu ja nakkas laudan eläjit vaivama, saat esi õnnõtusõ är hoita – viskat võõra sitavigla minemä vai murrat tä purus ja omgi asi joonõn.
Mis ull’ jutt seo nüüd om, mõtlõs lugõja. A mõtlõ hoolõga, midä tahetas taa jutuga periselt üldä? Et massa-i usku kõkkõ, mis silmäle päältpuult illus paistus vai odavalõ-kergele kätte tulõ. Seo ilma aigu liigus kasvai netimaailman egäsugumast rahvast: nä olõ-i sukugi neo, kinkas hinnäst näütäse. Nä pruuvva kätte saia su rahakõist, identiteeti vai viil midägi muud sullõ tähtsät. Ku sa õigõl aol mõistatust är ei arva, olõt lõpus suurõ jama seen. Niisama sõs, ku määnestki kaupa pakutas piaaigu puulmuidu vai hoobis ilma. Tasus hoolõga kaia, mis sääntse as’a hind periselt lõpus kokku tulõ. Hiirele om lõksin juustutükk kah ilma massulda…
Muinasjutu oppasõ meile viil näütüses tuud, et hääd nõvvu tasus kullõlda sõs kah, ku nõvvuandja paistus tõnõkõrd veidü ands’ak, kiäki, kinkast sa arvat hinnäst parõmb vai korõmb ollõv. No näütüses hiirekene, kass, tsiga vai mõni tõnõ alambat muudu olõvus.
Tütrigul oll’ õkvalt põrgulõ sõit, selle et tä habisi kõrraga kokku kõik varandusõ, mis põrguperemehe poig tälle paksõ. Es kullõ sukugi, ku hiirekene ütel’: võta no õks ütekaupa ja kae sõs tassapiten, kuis as’a kujunõsõ. Aig-aolt tunnus mullõ, et seo ilma aigu mi uma rahvas omgi nigu hiirekene, kink arvamiisi ja ettepandmiisi ei taheta korõmbal puul sukugi kullõlda – vakka sa mudakukk, mis sa sääl (Kagu)nukan pirisät!
Üts vana jutt kõnõlas tuust, kuis kratilõ andas mõttõlda tüüd, et tä hinnäst surnus vaivanu: viä sõglaga vett vai keerota liivast kapla! Paistus, et ammõtnigu omma seost muinasjutust kõvastõ oppust võtnu ja mõtlõsõ ristiinemisele egä päiv vahtsit ja ullimbit ülesandit vällä, et kaia, ku kavva tä ull’usõlõ vasta pidä ja kunas umõta vasta nakkas: kül tulõ minnä tüülavva üles-alla sõidutamisõ kursusõlõ, kül kõrralda kunturirahvalõ koolitus, kuis umma tüütuuli tiidüslikult reguliiri.
Jutt om tuu koorukõnõ, oppus jüvä, ütles vanasõna. Ja vanasõna ei võlsi – mõtlõminõ häötäs ull’ust ni tege ilma mi ümbre ilusambas ja elämiseväärilidsembäs paigas. Ja tuuläbi inemise kah ilusambas. Mine kae piiglide, ku ei usu!
Kõivupuu Marju,
kultuuriluulanõ,
värski võro keele iistkõnõlõja
