Et mu velenaasõl oll’ Põltsamaa lähkül vaba katõ tarõga kortõr, sis ma lätsigi sinnä. Kõik mu as’a – plaadi, pall’o raamatit ja muu kraam üten müübliga – jäivä Perile, ostja tahtsõva kõkkõ hindäle.

Lisas pudilõ-padilõ võti üten vana albumi, midä olõ jo aastit hoitnu ku kõgõ väärtüslidsembät asja. Sääl omma perrepildi, alostõn vanaimäst-vanaesäst, sugulaisist kooni mino latsini vällä. Egä kõrd, ku sugulasõ mullõ küllä tulõva, kaemi toda albumit ja tulõtami vanno aigõ ja inemiisi miilde.

A sinnä Põltsamaa kortõrihe es tulõ mullõ kiäki küllä pääle vele perre. Oll’ koroona-aig kah. Kortõrin oll’ tett euroremont. Kõik oll’ väega illos ja läükü. Vahtsõnõ tehniga, müübli, pakettaknõ. Midä viil tahta! Eski illos suur vahtsõnõ ahi katõ tarõ vaihõl, mis kül kunagi lämmäs es lää. Edimäne päiv, ku kütit, es kõssagi. Tõsõl pääväl läts’ vaivalt leüges. Kõik ruumi olli vallalidsõ. Ku muido viil lämmind saanu, sis küük, mis oll’ väläsainuga, jahut’ tarõ är. Ütsjago rõskust ja külmä tull’ läbi põrmandu keldrist kah.

Üürahu olõni ülemädsest naabrimehest. Ku olli rahapäävä, sis oll’ larm ja tümps põh’an, nii et magama saiõ vasta hummokut. Õnnõs es olõ mul vaia tüüle minnä.

Väega ikäv oll’. Võõras kotus, kedägi es tunnõ. Sõbra ja sugulasõ (pääle vele) jäivä kõik Eesti lõunajakko maaha.

Majast tükk maad kavvõmban oll’ aiamaalapikõnõ ja külä tõsõn otsan mitu maahajäetüt kanalat. Aoviites naksi kanalast säläkotiga turvast tuuma. Tuu kanaturvas oll’ aastidõga är paakunu, nigu briketti murdsõ.

Tei päävän kats-kolm jalotuskäüki. Turvas oll’ rassõ ja säläkotti mahtu veidü. Tuu tegevüs ollegi rohkõmb kõndmisõ ja aoviitmise peräst. Turba anni velele.

Ei, säänest ello ma kavva vällä es kannahta. Olli nigu pagõndusõlõ saadõt. Naksi inne suvõ lõppu jälleki kortõrit otsma, et tulla tagasi Lõuna-Eesti poolõ.

Urmi Aili

Vahtsõnõ diivan euroremonditun kortõrin. Urmi Aili pilt

Pensionär Urmi Aili tulõtas miilde, määndse omma nuu paiga,
kon tä elänü ja midä kodos nimetänü om.