Ku ma olli üte kuu vannunõ, sai minust võrukõnõ. Kuldrõst vanavanõmbidõ talust vei vanaesä mu üten imä ja esäga hobõsõvankrin Antsla jaama, kohe oll’ katõssa kilumeetrit. Meil vidi: rong saisõ iin. Saksa sõaväerong. Kuigimuudu tekk’ esä selges, et mi tahami Võrulõ sõita. Säälsaman ollimi vagunin ja mõnõ ao peräst Võrul raudtiijaama perrooni pääl. Auf wiedersehen! Rong läts’ edesi Vinnemaa poolõ. Jupikõnõ maad jalaga astmist ja ollimi Aida uulitsan, kohe esä oll’ inne sõta naanu majja ehitämä. Esämajan elli ma latsõpõlvõn ja nuurusõn, nika ku uma tütär sündü. Tuust aost om joba üle viiekümne aasta.
Ega ma Võrulõ tulõkit 1941. aasta sügüse ja muid lugusid varahadsõst latsõpõlvõst ei mäletä, kirota tan imä jutu perrä. Aasta ildampa sündü mullõ sõsar Ilme. Imä tõi tä mu sängü mano, et ma vahtsõ perreliikmõga tutvas saasi. Ma lei uma väiku käega titalõ pepu pääle: «Ata-ata, tita!» Selgembäle mäletä hinnäst viie-kuvvõ-aastadsõlt. Mu täämbäne jutt omgi tuust aost.
Oll’ märdikuu lõpp vai joulukuu algus. Kõva külmäkraadi olli nädälipäävä olnu. Tuu päiv oll’ ilm pehmemb. Pidi olõma pühäpäiv, selle et es piä latsiaida minemä. Imä pand’ mu lämmält rõivilõ ja saatsõ vällä. Lummõ es olõ, õnne väiku tsukrõkiht oll’ maan, nii ku imä ütel’. Ku imä es näe, pruuvsõ tuud maitsa. Es miildü.
Lätsi riikeist perän vidäden aia viirt pite värteni, tei värte haagist vallalõ ja olligi sääl, kon tahtsõ. Ma olli hindäle löüdnü hää kelgutamisõkotusõ. Lumbikõsõ, kon pääl ijä. Ütskõrd, ku joba koolin käve, kuuli suuri poiskõisi juttu flakihavvust. Haud om võrukõisi kõnõpruugin maa sisse kaivõt mulk ja Flak Saksa õhutõrjõkahur. Noidõ kahuridõga kaitsti Võru jaama ja raudtiid ku ainumast ühendüstiid Vinne sõalinnukidõ rünnäkide iist. Suur madistaminõ oll’ olnu 1944. aasta suvõl, a mi pere oll’ tuudaigu Kunnamõtsan sõapaon. Mullõ tuu havva-sõna ei miildü, innembi kaitsõkraav vai üts lumbikõnõ, kon talvõl sai kelguga sõita. Sõda oll’ nigunii läbi, a flakihavva olli olõman. Ja püssü sääl viil kavva.
Ma säi riikese ijä viirde. Isti tasalikult rii pääle ja naksi katõ lühkese kepikesega sudima. Sõidi lumbi tõistõ otsa. Sääl kääni ümbre ja tagasi. Niimuudu kolm-neli kõrda. Mõtli, et hää, et sõsarat ei olõ tan. Timä olõs mul suurõ rüükmisega kelgu käest kaknu ja mu suurõst lõbust ilma jätnü. Vahtsõnõ minek – viuuu!
Lumõ oll’ sõit ijä päält är nühknü, nüüd võisõ nätä ijä ala kah. Midägi helkse põh’an. Kas tõtõstõ kalliskivi? Jah, kalliskivi ja hõpõ. Perädü varandus!
Tundsõ, et kõtt oll’ tühäs lännü. Imä oll’ võiuga põrknit ja rohiliidsi hernit havvutanu. Mullõ mekse väega häste. Sis tundsõ, et uni tükis pääle. Imä pandsõ väsünü ja õnnõligu latsõ sängü. Inne ku uni mu hindä hõlma võtsõ, virvendi silmi iin iks kalliskivi ja hõpõ.
Tull’ kevväi. Lumi sulli lumbi päält. Lätsi kaema, mis mu varandusõst om saanu. Vett oll’ vähä põh’an, vii seen ollõpudõlikilda ja alumiiniumist luitsidõ varrõ. A veere pääl häitsi meelüslilli. Nii om, et jällega kõrvuisi om midägi ilosat. Tuu sai mullõ selges tüüga aokirändüsen.
* * *
Om küsütü, kohe kaos latsõpõlv: a tä ei kaoki, jääs elus aos mi sisse, tä vaos argipäävä tegemiisi sisse, jääs rõõmõ ja murridõ, kõrdaminekide ja pettäsaamiisi ala. Jah, latsõpõlv ummi värve, lõhnu ja inemiisiga om kõgõ miika. Panõmi latsõpõlvõ tähele!
Valpri Liina
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
