Tihtsäle om nii, et ku mõni asi om kõrran, ei mõista mi tuud tähele panda. A ku midägi om kõrrast är, jääs tuu kõrraga silmä.

Panni ütel pääväl tähele, et Vikerraadion mängitäs küländ hulga hääd eesti muusikat. Ku olli väiku ao takast kuuldnu säält kattõ laulu, miä vii silmä tõiva, naksi as’a pääle periselt märgotama ja sai arvo, et tuu raadiojaama muusigavalik om õkva sääne, miä mullõ passis. A varrampa es olõ ma mõistnu niimuudu mõtõlda ja säänest asja tähele panda.

Sama asi tull’ miilde sis, ku Veeroja Eda kõnõl’, kuis umal aol naati märkmä, midä täpsempä mi suidsusannaga köüdetüst UNESCO nimekirä väärilidses pitä. Et sannan käümine ja aoga välläkujonu sannakombõ omma viil mõnõl puul egäpäävätsen pruukmisõn, es olõ lihtsä kõrraga arvo saia, et nuu omma periselt väärt tiidmise, üts tähtsä osa mi maa kultuuriperändüsest. Õnnõs sutõti tuu vällä märgota ja kõgõst tuust kõnõlõminõ om andnu sannakultuurilõ kõvastõ huugu mano.

Om pühhi uutmisõ aig. Aig perrä märki ja ello hindä ümbre tsipakõsõ terävämbä silmäga kaia. Vast sis om paras aig pruuvi tähele panda kõiki noid väärt asjo kah, miä omma mi elon kõrran ja mink pääle egä päiv märki ei mõistaki.

Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja