Mõnõ päävä peräst saa novvembri läbi ja suuril jõulupuil pandas edimetse küündle palama. Tuuga, et suurõ pühä jo enne kadripäivä tasahaaval sisse võedas, olõmi jo harinu. A vast omgi hää aasta viimätsel kuul eelmitse ütetõiskümne suurõmbõist ja vähämbeist murhõist veidü puhada. Et ütelt puult uutmise aig ja tõsõlt puult vana halva maha jätmine.
Murõtama om rahvas, kel üle poolõ aasta lämmä saamises küttä ja valgusõs lampõ paluta tulõ, muiduki harinu, ja as’ust, mink ümbre mõlguta, puudus ei tulõ. Esiasi, ku pall’u jovvat ja kost lätt tuu piir, ku arru saat, et su murõtamisest ja targutamisest medägi parembas ei lähä.
Ega päivi kuulõt sõauudissõid ja hoitas sul kõik aig meelen, et söögikraami ja kõgõ muu vajaligu hindu nõstmise pääle ei massa nurista, selle et õkva hommõn võiva meil kah pommi linnada ja tuu om pall’u hullõmb hädä. Muu jutu ei olõ ka suurõmba asja ja ma tiiägi inemiisi, kiä nädäliide viisi uudissõid ei kullõ ega loe, selle et oigamine ja üten hädäldämine asju parembas ei tii, ennegi meeleollu ja tervüst rikk. Psühhiaatri manu ollõv järjekõrd pikk…
Soe tulõva jo kesk küllä ja suurõ tii viirde päivält pinne ja kassõ murdma. Lambapedäjä ei tiiä enämb, määntse kindlusõ peat kiskjõidõ vasta ummi eläjeide kaitsõs ehitämä, a ammõtimehi ja -naisi meelest, kiä arvada nii sutt ku lammast ennegi pildi päält omma nännü, om kõik vääga häste. Mõtsaelajeid om meil nii vähä, et naid tappa ei tohe.
Nuurt taluperet, kiä nii kannu pedävä ja aiavillä kasvatasõ, nigu ennembi egan majapedämisen tetti, et söögijäägi lätvä pendre päält lauta ja säält tulõ väetis jälle pendre pääle, naksi säänest sorti amõtnigu niimuudu nüükmä, et mõnõkümne aasta iist olõs sääne jutt ennegi anekduuti kõlvanu. Löüti uskmada viku! Kanamuna kah suurõmba, ku karbi pääl kiri näütäs, ja tuu ollõv ostja petmine!
Sääntseist inemiisist, kiä ega päivi tüüd tegevä, et uma peret ülhen petä nii, et kellegi tõsõlõ halba ei tii, saias laabsadõ jaku, a nuidega, kiä ummi kurjõ pinne kinni ei hoia, nii et terve külä hirmu all eläs, ei mõistõta medägi ette võtta. Säädüs ollõv nõrk…
Sääntseide hõelõidõ tegemiisi manh tunnus tuu vast joba nall’aasi, et meid utsitõdas enämb makaroonõ ja riisi süüma ja märgutama, kas kardulit õks tasuski maha panda. Õigõ jah, «Varu enne maru» om moodulausõ, selle et pudruhelbeid ja jahu, konh söögikoi sisen, om viil mitman laon küländ. Ku üte laari riisi, mannad ja suurmõid tutvõilõ kanulõ olõt veenü ja poodist tuudu vahtnõ kraam kah paari nädäli peräst kaasõga plekkanuman siplõs, sis nigu enämb ei taha osta. A mis sis saa?
Üles om võet säänegi jutt, et peat märgutama, kas ütel pääväl tett lämmi süük tõsõl pääväl viil kõlbas vai tulõ solgikasti viiä. Taa jutu pääle võit vast joba julgõdõ naarda, tuu om peris hull.
Siiä saije peris pall’u naid aasta «pirne» üles loet. Mis sis nüüd jõulukuul tetä, et naid hennega ütest tüküst üten ei vea ja miil puhada saa?
Ellen Niit kirut’ konagi ammu, ku taal viil latsõ väikese olli, luulõtusõ suurist ja vähämbäist kuurmõist. Arst oll’ taal kiildunu rassõid asju nõsta. Ja ku ta enne kodutrepist üles minekit arut’, et medä sis üten võit viiä, sis löüse, et ennegi poodist ostõtu võiupaki ja murhõ kõgõ vähämbä latsõ mängukaru katskitsõ käpä peräst, suurõmbõist es massa mõtõlda.
Vast avitas meil taast aastakraamist puhada värviliisi tulõkõisi ja ehteide kaemine, hennele joulupuu vällä otsmine, ilusa muusika kullõmine. Ja kimmäde avitasõ tuju aasta viimätsel kuul paranda hää uudissõ. Koskil oll’ kiäki päält saa kilumeetri maha sõitunu, et viiä vanainemisele kätte kohegi puuti unõtõt kott söögikraamiga. Koolilats tekk’ kõrda vana hoolõlda jäet surnuaia. Üten latsiaian tull’ tark mõtõ jagada järgi jäänü süük peresid müüdä lakja, et raiskamist ei olõs.
Pea ega päiv juhus medägi hääd vai nall’akat. Mõtlõmi tuu pääle, ku kaemi, kuis pühhivalgust ja latsi uutmisrõõmu ega pääväga enämb saa.
Nõlvaku Kaie
